teisipäev
Kollasedtänavad.
Elas kord mees kes lakkas olemast. Ta pani ennast üks hetk lihtsalt ajalehtedest tehtud riietesse ja kadus kollastele tänavatele, haihtus nagu õhku. Temast ei jäänud järgi raasugi sest niikaua kui ta OLI, oli ta omale kogunud vaid mahedaid asju, ning kui ta OLEMAST lakkas siis päev varem kaevas ta kõik oma asjad mulla sisse kus need kohe ära kõdunesid. Tundub et ta suutis seda kõike vargsi ette näha. Ta kaevas need asjad maasse varahommikul ja keegi ei näinud seda pealt, ja hetked hiljem ei mäletanud ta enam isegi kuhu ta oma asjad ära peitnud oli, labida käest visanud pani ta lihtsalt jooksu ning seisma jäi ta alles siis kui ta tõesti tõesti enam edasi joosta ei jaksanud. Kuigi oleks ta ju seda tahtnud.
Ta kannab prille, ta tõepoolest kannab ööd ja päevad läbi prille et keegi teda ära EI tunneks, ja ta kannab vuntse ka. Ja kui õhtuti autod temast tänaval mööda sõidavad jääb ta alati liikumatult kollaste majade vastu toetudes seisma. Või kui ta seista ei jaksa, siis lamab ta hoopis. Kuigi parema meelega tahaks ta seista jaksata.
Ta kannab ajalehtedest rõivaid ja käib ta õhkõhukesel jääl. Kollastel tänavatel on alati jää, JÄÄ ja ajalehtedest riideid kandvad inimesed. Inimesi kes kannavad ööd ja päevad läbi prille et keegi neid ära ei tunneks, ja nad kõik tunnevad nagu oleks nad vastutulijate peegelpildid. Selliste vastutulijate peegelpildid keda nad kunagi ei tereta, ning parema meelega ei teekski nad midagi muud.
Jää on aga liiga õhuke et sellel kogu aeg kõndida, ning see on ainuke põhjus mis sunnib neid inimesi kollastelt tänavatelt ajutiselt lahkuma.
Siis nad käivadki avatud ajalehtede varjus neist inimestest kiirel sammul mööda keda nad tunda ei soovi. Ja neid inimesi keda neil ENAM soovi tunda pole, kollitavad nad. Nad hiilivad neile vaikselt selja taha ja sosistavad körva sisse Böö! ning hetk hiljem on nad juba jõudnud jooksuga kõrvaltänavasse põigata. Ning siis lakkavad nad jällegi olemast, ja naasevad oma kollastele tänavatele, prillid ees.
Ta kannab prille, ta tõepoolest kannab ööd ja päevad läbi prille et keegi teda ära EI tunneks, ja ta kannab vuntse ka. Ja kui õhtuti autod temast tänaval mööda sõidavad jääb ta alati liikumatult kollaste majade vastu toetudes seisma. Või kui ta seista ei jaksa, siis lamab ta hoopis. Kuigi parema meelega tahaks ta seista jaksata.
Ta kannab ajalehtedest rõivaid ja käib ta õhkõhukesel jääl. Kollastel tänavatel on alati jää, JÄÄ ja ajalehtedest riideid kandvad inimesed. Inimesi kes kannavad ööd ja päevad läbi prille et keegi neid ära ei tunneks, ja nad kõik tunnevad nagu oleks nad vastutulijate peegelpildid. Selliste vastutulijate peegelpildid keda nad kunagi ei tereta, ning parema meelega ei teekski nad midagi muud.
Jää on aga liiga õhuke et sellel kogu aeg kõndida, ning see on ainuke põhjus mis sunnib neid inimesi kollastelt tänavatelt ajutiselt lahkuma.
Siis nad käivadki avatud ajalehtede varjus neist inimestest kiirel sammul mööda keda nad tunda ei soovi. Ja neid inimesi keda neil ENAM soovi tunda pole, kollitavad nad. Nad hiilivad neile vaikselt selja taha ja sosistavad körva sisse Böö! ning hetk hiljem on nad juba jõudnud jooksuga kõrvaltänavasse põigata. Ning siis lakkavad nad jällegi olemast, ja naasevad oma kollastele tänavatele, prillid ees.
# postitas evert : 2:36 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
