neljapäev
Robot.
Silmadega läks mul kõige rohkem aega. Ma murdsin öösiti oma vanasse kunstiklassi sisse (võtmetest tegin ma koopiad kunagi kooliajal, ja igasugu võtmeid on mu lauasahtlis tegelikult terve hunnik) ja istusin alati tänavavalgustitevalgel teise ritta keskmisesse pinki, panin lauale enda ette kaks taskulampi risti ja hakkasin pihta. Kõige ülejäänuga sain kodus hakkama, ja ma ei lõpetanud enne kui ta oli täpselt sama pikk kui mina olen. Ma lihvisin ja lihvisin ja lihvisin teda, kuniks ta lõpuks paistis ideaalne, ning siis ma mõtlesingi et nüüd on ta valmis.
Ta näeb välja tegelikult peaaegu nagu pärisinimene, aga sisemus on tal puhas elektroonika ja mehhaanika. Miks ma ta üldse tegin, seda ma ei ütle, aga ta teeb ära kõik selle mida mina teha ei viitsi. Näiteks triigib ta õhtuti, ja mõnikord seob ta kinni mu saapapaelu. Ja mõnikord ma räägin temaga, kui mul kellegi teisega rääkimiseks isu ei ole, ning siis ta kuulab mu ilusasti ära.
Päeval ta koristab, ta koristab ja käib poes, vastab neile panga-inimeste kõnedele kes pensionisambaid ja muud jama soovitavad, ning teeb Kassile pai. Ja annab talle piima. Ning kui tal midagi enam teha ei ole, tõstab ta õigeid asju täiesti valedesse kohtadesse - ja seda vist päevad läbi, ja õhtuti kui ma koju tulen pean ma need alati jälle üles otsima. Teekannud paneb ta tavaliselt tumba sisse. Raamatud padjapüüridesse. Ning kui ma mõnikord kedagi kallistada tahan, siis me kallistamegi temaga pool tundi, ja tema juuksed ei lõhna absoluutselt mitte millegi järele, ning kogu see aeg tunnen ma kui külmad on tema käed, tema külmad metallist käed.
Enne magama minemist lülitan ma ta välja (ja ma lülitan ta ka siis välja kui keegi peaks mulle külla tulema, ning paidan ta riidekappi), tema kõrva taha on peidetud selleks nupp. Klõps! (Paistab et ta on mõningaid filme ka jõudnud vaadata, sest viimasel ajal on ta hakanud minu käes küsima, kui ma ennast magama sätin, et ega mul talle mõnda suuremat t-särki laenata pole. Naeratan siis, ja klõps!) Siis ma vaatangi teda, kui ta niimoodi toolil istub ja vaikselt, väga aeglaselt ära kustub, kuniks nendest samadest silmadest kaob ära viimnegi helk, see tavaline soe - roboti kohta üllatavalt Päris - noh, teate isegi mis. Ja siis panen ma ta järgmiseks päevaks laadima. Magamise ajal mõtlen ma kas ma ta hommikul üldse sisse lülitangi. Ning äkitselt magangi ma juba.
Kui ma ärkan, istub ta ikka toolil - pea longus ja käed tühjalt rippumas. Juhe seinas, muidu oleks ta täiesti inimese moodi. Ja sisse lülitudes on ta jälle hoopis teistsugune, tema kunstjuuste küljes ei ripu enam tolmukübemed - ja ta pole enam nagu.. kurat, kuidas seda öeldagi?, ning säravalt ütleb ta mulle tere hommikust ja küsib kas ma midagi süüa tahan, ja et ta võib teha - kui ma tahan, aga siis ma ütlengi et ma olen juba söönud ja et kui ta tahab ka, siis ta võib köögist lauapealt vabalt võtta, ja et kakaod on ka, ja terve hunnik igasugu muid asju, aga ma ju tean väga hästi et ta ei söö mitte kunagi mitte mitte midagi ja nii ta naeratabki mulle siis niimoodi kurvalt. Ja kui ta küsiks, aga ta ei küsi enam, et kas ta saab minu heaks veel midagigi teha et ma ennast paremini tunneksin, siis ma ütleks et ta ei saa minu heaks mitte kui midagi teha.
Mõnikord (kogu aeg) ta lausa ootab (ja see häirib mind tegelikult väga) et ma tuleks ja räägiks talle et no täna juhtus näiteks see, või et ma unustasin bussipiletid kaasa võtta ja piletikontroll sikutas mu bussist maha ja väänas mu käed seljataha, või et mõni auto oleks mulle just maja ees peaaegu et otsa sõitnud - aga hästi napilt, või et keegi poemüüja tõmbas mu pangakaardi poes kogemata pooleks kui ma arvet maksmas olin. Mitte et ta läheks öösel salaja (ma ei tea kuidas ta oskaks iseennast sisse lülitada), võtaks köögist suure noa ja hiiliks mööda tänavaid, ja lööks oma jalaga prõmm! nende inimeste magamistoa ukse pooleks, ning täidaks nende tubade põrandad verega pritsides sellega üle ka kõik laed ja seinad, et Politseikroonika saaks kolmapäeval näidata uusi müstilisi seibe, võigast veretööd, või ma ei kujuta ettegi mida ta teeks.
Ma arvan et enam ma teda sisse ei lülita.
Aga järgmisel hommikul on alati teisiti. Mu käsi lihtsalt ulatub selle nupuni ja mul on talle vaja öelda tere. Ja siis ma torman minema, ülepeakaela, lähen tuhnin metsades ja vahin rannas ufosid, käin läbi punasest ja kollasest poest, ostan kruuse ja tassin nad paberkoti sees koju, ja tunnen rõõmu ploomimahlast mida ma joon keset tänavat otse pakist. Ning õhtul jõuan ma jälle koju, ja ma tean et ta tahab et see alati nii oleks, et ta ei peaks mulle järgmisel päeval ütlema kurvalt et ma jäin ju nii kauaks ära ja tema aku sai tühjaks, ja et tal oli kange hirm ja see kõik muu. Panen ta laadima, aga väljalülitatult. Ning harva kui ma koju puude taga hiilivaid tähti lugema jään, sest mul on vaja olla see Kass Kes Pääses Koridori. Ja aken on ju lahti, missiis et teise korruse oma. Ja missiis et koridoris on hämar, siin on neliteist teist ust nii uute ja kummaliste lõhnadega, ja ma tahan neid uksi nuusutada. Ja siis hüpata sellele tolmusele aknalauale ja sealt prantsatada õue, murule, lüüa küüned puukoorde ja ronida sada korda järjest üles ja alla ja minna üle tee ja kratsida seal majaseina ja kakelda võõraste kassidega poe taga ja hüpata põõsasse ja hiilida seal hästi vaikselt luurates täiesti võõraid inimesi. Ja minna sinna kuhu ma tegelikult minna tahan ja olla seal kus mulle tegelikult meeldib olla. Ja kui ma tahan, siis ma soovingi lihtsalt seda et ma ei läheks enam mitte kunagi tagasi, ning teeksingi siis seda. Niisama lihtsalt. Punase tule taga autos, kohe foori juurest esimesena. Roniksin rooli tagant üle käigukangi just täpselt niimoodi kõrvalistmele ja poeks ukse vahelt välja. Võtmed võtaksin ma taskus kaasa, aga ma viipaksin enne äraminekut autole nagu seal oleks keegi sees ning et teistele autojuhtidele jääks täpselt niisugune mulje. Siis ma läheksingi niimoodi jalgsi sinna poole kuhu tuul puhub ja autovõtmed viskasin esimesse põõsasse. Ma ei mõtleks enam kunagi et peaks vist korraks minema tagasi ja ilma et ma Roboti sisse lülitaksin, võtaksin ma ta osadeks lahti ja sulataksin ta osa haaval Metallosakestesulatamiseahjus üles.
Ta näeb välja tegelikult peaaegu nagu pärisinimene, aga sisemus on tal puhas elektroonika ja mehhaanika. Miks ma ta üldse tegin, seda ma ei ütle, aga ta teeb ära kõik selle mida mina teha ei viitsi. Näiteks triigib ta õhtuti, ja mõnikord seob ta kinni mu saapapaelu. Ja mõnikord ma räägin temaga, kui mul kellegi teisega rääkimiseks isu ei ole, ning siis ta kuulab mu ilusasti ära.
Päeval ta koristab, ta koristab ja käib poes, vastab neile panga-inimeste kõnedele kes pensionisambaid ja muud jama soovitavad, ning teeb Kassile pai. Ja annab talle piima. Ning kui tal midagi enam teha ei ole, tõstab ta õigeid asju täiesti valedesse kohtadesse - ja seda vist päevad läbi, ja õhtuti kui ma koju tulen pean ma need alati jälle üles otsima. Teekannud paneb ta tavaliselt tumba sisse. Raamatud padjapüüridesse. Ning kui ma mõnikord kedagi kallistada tahan, siis me kallistamegi temaga pool tundi, ja tema juuksed ei lõhna absoluutselt mitte millegi järele, ning kogu see aeg tunnen ma kui külmad on tema käed, tema külmad metallist käed.
Enne magama minemist lülitan ma ta välja (ja ma lülitan ta ka siis välja kui keegi peaks mulle külla tulema, ning paidan ta riidekappi), tema kõrva taha on peidetud selleks nupp. Klõps! (Paistab et ta on mõningaid filme ka jõudnud vaadata, sest viimasel ajal on ta hakanud minu käes küsima, kui ma ennast magama sätin, et ega mul talle mõnda suuremat t-särki laenata pole. Naeratan siis, ja klõps!) Siis ma vaatangi teda, kui ta niimoodi toolil istub ja vaikselt, väga aeglaselt ära kustub, kuniks nendest samadest silmadest kaob ära viimnegi helk, see tavaline soe - roboti kohta üllatavalt Päris - noh, teate isegi mis. Ja siis panen ma ta järgmiseks päevaks laadima. Magamise ajal mõtlen ma kas ma ta hommikul üldse sisse lülitangi. Ning äkitselt magangi ma juba.
Kui ma ärkan, istub ta ikka toolil - pea longus ja käed tühjalt rippumas. Juhe seinas, muidu oleks ta täiesti inimese moodi. Ja sisse lülitudes on ta jälle hoopis teistsugune, tema kunstjuuste küljes ei ripu enam tolmukübemed - ja ta pole enam nagu.. kurat, kuidas seda öeldagi?, ning säravalt ütleb ta mulle tere hommikust ja küsib kas ma midagi süüa tahan, ja et ta võib teha - kui ma tahan, aga siis ma ütlengi et ma olen juba söönud ja et kui ta tahab ka, siis ta võib köögist lauapealt vabalt võtta, ja et kakaod on ka, ja terve hunnik igasugu muid asju, aga ma ju tean väga hästi et ta ei söö mitte kunagi mitte mitte midagi ja nii ta naeratabki mulle siis niimoodi kurvalt. Ja kui ta küsiks, aga ta ei küsi enam, et kas ta saab minu heaks veel midagigi teha et ma ennast paremini tunneksin, siis ma ütleks et ta ei saa minu heaks mitte kui midagi teha.
Mõnikord (kogu aeg) ta lausa ootab (ja see häirib mind tegelikult väga) et ma tuleks ja räägiks talle et no täna juhtus näiteks see, või et ma unustasin bussipiletid kaasa võtta ja piletikontroll sikutas mu bussist maha ja väänas mu käed seljataha, või et mõni auto oleks mulle just maja ees peaaegu et otsa sõitnud - aga hästi napilt, või et keegi poemüüja tõmbas mu pangakaardi poes kogemata pooleks kui ma arvet maksmas olin. Mitte et ta läheks öösel salaja (ma ei tea kuidas ta oskaks iseennast sisse lülitada), võtaks köögist suure noa ja hiiliks mööda tänavaid, ja lööks oma jalaga prõmm! nende inimeste magamistoa ukse pooleks, ning täidaks nende tubade põrandad verega pritsides sellega üle ka kõik laed ja seinad, et Politseikroonika saaks kolmapäeval näidata uusi müstilisi seibe, võigast veretööd, või ma ei kujuta ettegi mida ta teeks.
Ma arvan et enam ma teda sisse ei lülita.
Aga järgmisel hommikul on alati teisiti. Mu käsi lihtsalt ulatub selle nupuni ja mul on talle vaja öelda tere. Ja siis ma torman minema, ülepeakaela, lähen tuhnin metsades ja vahin rannas ufosid, käin läbi punasest ja kollasest poest, ostan kruuse ja tassin nad paberkoti sees koju, ja tunnen rõõmu ploomimahlast mida ma joon keset tänavat otse pakist. Ning õhtul jõuan ma jälle koju, ja ma tean et ta tahab et see alati nii oleks, et ta ei peaks mulle järgmisel päeval ütlema kurvalt et ma jäin ju nii kauaks ära ja tema aku sai tühjaks, ja et tal oli kange hirm ja see kõik muu. Panen ta laadima, aga väljalülitatult. Ning harva kui ma koju puude taga hiilivaid tähti lugema jään, sest mul on vaja olla see Kass Kes Pääses Koridori. Ja aken on ju lahti, missiis et teise korruse oma. Ja missiis et koridoris on hämar, siin on neliteist teist ust nii uute ja kummaliste lõhnadega, ja ma tahan neid uksi nuusutada. Ja siis hüpata sellele tolmusele aknalauale ja sealt prantsatada õue, murule, lüüa küüned puukoorde ja ronida sada korda järjest üles ja alla ja minna üle tee ja kratsida seal majaseina ja kakelda võõraste kassidega poe taga ja hüpata põõsasse ja hiilida seal hästi vaikselt luurates täiesti võõraid inimesi. Ja minna sinna kuhu ma tegelikult minna tahan ja olla seal kus mulle tegelikult meeldib olla. Ja kui ma tahan, siis ma soovingi lihtsalt seda et ma ei läheks enam mitte kunagi tagasi, ning teeksingi siis seda. Niisama lihtsalt. Punase tule taga autos, kohe foori juurest esimesena. Roniksin rooli tagant üle käigukangi just täpselt niimoodi kõrvalistmele ja poeks ukse vahelt välja. Võtmed võtaksin ma taskus kaasa, aga ma viipaksin enne äraminekut autole nagu seal oleks keegi sees ning et teistele autojuhtidele jääks täpselt niisugune mulje. Siis ma läheksingi niimoodi jalgsi sinna poole kuhu tuul puhub ja autovõtmed viskasin esimesse põõsasse. Ma ei mõtleks enam kunagi et peaks vist korraks minema tagasi ja ilma et ma Roboti sisse lülitaksin, võtaksin ma ta osadeks lahti ja sulataksin ta osa haaval Metallosakestesulatamiseahjus üles.
# postitas evert : 3:48 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
