pühapäev
Tüdruk (kelle pea oli pilvedes)
Te ei kujuta ette kui pikk ta oli, ja ma ei räägi mingist kahest meetrist.
Ma sain temaga tuttavaks kui ma olin veel väikene ja rumal, võib öelda et noor. See oli ühel hommikul. Ja ka tema ei olnud siis veel nii pikk, mitte nii pikk kui ta praegu on. Kuid juba siis oli ta teistest palju pikem. Ning mulle meeldisid tema sammud. Mulle kangesti meeldis see kuidas ta kõndis. Kui teised pidevalt seisid, siis tema kõndimine oli selle juures kõige kroon, ning see võlus mind. Tal olid nii pikad sammud et temaga koos olla pidin ma vahetpidamata jooksma. Aga ma lubasin endale et ma ei väsi. Et ma ei väsi mitte kunagi, isegi siis kui ma ükskord peaks.
Möödus mitu nädalat, vist isegi mitu kuud ja ma ei olnud veel väsinud. Ma jaksasin veel joosta, jaksasin küll. Ja öösel sain ma puhata. Ma puhkasin samal ajal kui tema magas. Ma puhkasin, aga ma ei saanud magada. Magades oli ta mulle lähemal kui päeva ajal kui ta kõndis, ning see oli peaaegu ainukene aeg kui ma sain teda lähemalt näha. Ta oli ilus, ta oli tõeliselt kena. Ma ei räägi lõhnast, temas oli kõike mis teeb purju. Ma pole kindel kas temas lisaks kõigele ka halba leidus, ning ma ei tea kas ta isegi seda päris hästi teab. Kuid tema jalad. Need pikad jalad. Ka tema jalad olid ilusad.
Varahommikuks olin ma vaevu tukkuma jäänud. Olin seda jõudnud vist teha mõne minuti. Ning siis ta juba ärkas. Nagu igal hommikul. Ja kui ma üritasin teda hommikul esimese asjana kuidagigi rõõmustada, siis selle peale ta hoopis tõusis. Ja hakkas kõndima.
Nii ma jooksin. Minust oli saanud jooksja. Ma jooksin tühja kõhuga. Ning alles lõuna ajal jäi mulle hetk et vett juua. Aga sellel ei olnud tähtsust. Ma tundsin oma tühja kõhu valu ainult mõnikord. Ainult harva. Mul oli palju muud ka mida tunda. Ning üks kõndis mu kõrval. Ta kõndis. Ja ma ei tea kas ta oleks mind märganudki kui ma oleksin ükskord lihtsalt kokku kukkunud.
Möödus veel mitu kuud. Ta kasvas muudkui. Ja kõndis. Mina jooksin. Koperdasin ja jooksin. Ning mõnikord tõstis ta mu oma õlale. Te ei tea kui ideaalne on tema kael. Kui õrn ja lõhnav. Kui läbinisti naiselik. Ning milline vaade nii kõrgelt avaneb.
Tema pea oli pilvedes. Ja kui ma olin tema õlal, siis ma olin napilt allpool pilvi. Ning ta tegelikult ei näinudki mind. Ta piilus ju üle pilvede ja talle paistis alati päike. Talle paistis päike ja teda ei saanud häirida vihm. Päeva ajal. Öösel ta magas.
Varsti tundus mulle et ma ei jaksa enam kaua. Ja see tegi mulle muret. Mida aeg edasi läks seda pikemaks ta kasvas. Ja järjest pikemaks läksid tema sammud. Tema ilusad pikad jalad astusid linnadele otsa ja lõid mõnikord lapikuks mitu maja korraga. Ning mis oli allpool pilvi, seda ta ei näinud. Talle paistis päike.
Jälle oli mitu kuud möödunud ja me olime maailmale peale teinud mitu tiiru. Mitte keegi pole nii palju jooksnud kui mina. Ja mitte keegi pole nii pikk kui tema. Aga ma jaksan veel natuke joosta. Veidi. Mis saab peale seda, sellele ei julge ma mõelda. Ja ma tean et sellele ei mõtle ka tema.
Saabus õhtu, siis saabus öö. Taevas oli tähti täis aga igal pool mujal oli kerge hämarus. Tema magas. Mina ei julgenud väga. Ma muretsesin natuke ja silitasin oma jalgu. Need olid jooksmisest täiesti verised. Aga tema oli ilus.
Saabus hommik ja ma olin väga sügavalt magama jäänud. Ma polnud magada saanud vist vähemalt pool aastat ja see unevõlg tuli nüüd kõik korraga mulle kaela. Ja ma ei maganud mitte ainult paar tundi vaid mitu ööpäeva jutti. Isegi kui tuhat äratuskella oleksid korraga helisenud, poleks see mind äratada suutnud. Nii magamata olin ma.
Ärkasin ühel hommikul mis oli juba päevaks kätte veninud. Olin maganud tõesti kaua. Ringutasin, ringutasin nii nagu ma kaua polnud ringutanud, ringutasin nagu kunagi ammu. Ja siis ma ehmatasin. Sest et teda polnud.
Ma ei teadnud kohe kuhu poole jooksma hakata sest et igal pool juba oli meie jälgi. Polnud kohta kus ma poleks juba jooksnud ja polnud kohta kuhu pole tema juba astunud. Ja astunud oli ta tõepoolest igale poole. Isegi neisse kohtadesse kuhu astumine peaks olema võimatu. Ta oli trampinud ära kõik külad, muljunud ära kõik lossid ja inimtühjaks peletanud kõik linnad. Ainsad ellujääjad olid oma põlevatest kodudest põgenenud mägedes asuvatesse koobastesse, sest mägedesse ma sattusime tegelikult harva. Ja tegelikult oli mul tõesti kahju, mul oli neist kõigist tõesti väga kahju. Aga ma ei saanud teda ju kurvastada. Ma ei saanud talle öelda ja veel vähem oleksin ma talle tahtnud näidata.
Olin otsinud mitu päeva, oli tõesti möödunud mitu päeva kui ma ta lõpuks leidsin. Ta oli lihtsalt nii pikk, ning aina pikemaks oli ta kasvanud. Ja vihjeid andsid mulle inimesed mägedes. Ning need mõned üksikud inimesed kes jäid linna. Nad rääkisid mulle et ta oli läinud mööda. Ja kõigi käest palunud andeks. Nad rääkisid et päev mille ma maha magasin oli olnud selge, et taevas polnud sel päeval mitte ühtegi pilve raasugi ja et tüdruk kes oli pikk, nägi siis mis toimub maapinnal. Ta nägi kõikjale kus ta kõndis. Ja nägi kõike mille ta kogemata hävitanud oli. Ja hakkas nutma. Kui ta nutmise lõpetas oli ta leidnud minu. Ta ei teadnud et ma magan, et ma magan seal nii kaamel ilmel ja veriste jalgadega. Tal polnud aimugi et ma võisin niimoodi magada et ma tema äratamise peale ei ärka. Ja teadmisega et ma olen surnud, ronis ta Mount Everesti tippu ja uputas ennast kosmosesse.
Ma sain temaga tuttavaks kui ma olin veel väikene ja rumal, võib öelda et noor. See oli ühel hommikul. Ja ka tema ei olnud siis veel nii pikk, mitte nii pikk kui ta praegu on. Kuid juba siis oli ta teistest palju pikem. Ning mulle meeldisid tema sammud. Mulle kangesti meeldis see kuidas ta kõndis. Kui teised pidevalt seisid, siis tema kõndimine oli selle juures kõige kroon, ning see võlus mind. Tal olid nii pikad sammud et temaga koos olla pidin ma vahetpidamata jooksma. Aga ma lubasin endale et ma ei väsi. Et ma ei väsi mitte kunagi, isegi siis kui ma ükskord peaks.
Möödus mitu nädalat, vist isegi mitu kuud ja ma ei olnud veel väsinud. Ma jaksasin veel joosta, jaksasin küll. Ja öösel sain ma puhata. Ma puhkasin samal ajal kui tema magas. Ma puhkasin, aga ma ei saanud magada. Magades oli ta mulle lähemal kui päeva ajal kui ta kõndis, ning see oli peaaegu ainukene aeg kui ma sain teda lähemalt näha. Ta oli ilus, ta oli tõeliselt kena. Ma ei räägi lõhnast, temas oli kõike mis teeb purju. Ma pole kindel kas temas lisaks kõigele ka halba leidus, ning ma ei tea kas ta isegi seda päris hästi teab. Kuid tema jalad. Need pikad jalad. Ka tema jalad olid ilusad.
Varahommikuks olin ma vaevu tukkuma jäänud. Olin seda jõudnud vist teha mõne minuti. Ning siis ta juba ärkas. Nagu igal hommikul. Ja kui ma üritasin teda hommikul esimese asjana kuidagigi rõõmustada, siis selle peale ta hoopis tõusis. Ja hakkas kõndima.
Nii ma jooksin. Minust oli saanud jooksja. Ma jooksin tühja kõhuga. Ning alles lõuna ajal jäi mulle hetk et vett juua. Aga sellel ei olnud tähtsust. Ma tundsin oma tühja kõhu valu ainult mõnikord. Ainult harva. Mul oli palju muud ka mida tunda. Ning üks kõndis mu kõrval. Ta kõndis. Ja ma ei tea kas ta oleks mind märganudki kui ma oleksin ükskord lihtsalt kokku kukkunud.
Möödus veel mitu kuud. Ta kasvas muudkui. Ja kõndis. Mina jooksin. Koperdasin ja jooksin. Ning mõnikord tõstis ta mu oma õlale. Te ei tea kui ideaalne on tema kael. Kui õrn ja lõhnav. Kui läbinisti naiselik. Ning milline vaade nii kõrgelt avaneb.
Tema pea oli pilvedes. Ja kui ma olin tema õlal, siis ma olin napilt allpool pilvi. Ning ta tegelikult ei näinudki mind. Ta piilus ju üle pilvede ja talle paistis alati päike. Talle paistis päike ja teda ei saanud häirida vihm. Päeva ajal. Öösel ta magas.
Varsti tundus mulle et ma ei jaksa enam kaua. Ja see tegi mulle muret. Mida aeg edasi läks seda pikemaks ta kasvas. Ja järjest pikemaks läksid tema sammud. Tema ilusad pikad jalad astusid linnadele otsa ja lõid mõnikord lapikuks mitu maja korraga. Ning mis oli allpool pilvi, seda ta ei näinud. Talle paistis päike.
Jälle oli mitu kuud möödunud ja me olime maailmale peale teinud mitu tiiru. Mitte keegi pole nii palju jooksnud kui mina. Ja mitte keegi pole nii pikk kui tema. Aga ma jaksan veel natuke joosta. Veidi. Mis saab peale seda, sellele ei julge ma mõelda. Ja ma tean et sellele ei mõtle ka tema.
Saabus õhtu, siis saabus öö. Taevas oli tähti täis aga igal pool mujal oli kerge hämarus. Tema magas. Mina ei julgenud väga. Ma muretsesin natuke ja silitasin oma jalgu. Need olid jooksmisest täiesti verised. Aga tema oli ilus.
Saabus hommik ja ma olin väga sügavalt magama jäänud. Ma polnud magada saanud vist vähemalt pool aastat ja see unevõlg tuli nüüd kõik korraga mulle kaela. Ja ma ei maganud mitte ainult paar tundi vaid mitu ööpäeva jutti. Isegi kui tuhat äratuskella oleksid korraga helisenud, poleks see mind äratada suutnud. Nii magamata olin ma.
Ärkasin ühel hommikul mis oli juba päevaks kätte veninud. Olin maganud tõesti kaua. Ringutasin, ringutasin nii nagu ma kaua polnud ringutanud, ringutasin nagu kunagi ammu. Ja siis ma ehmatasin. Sest et teda polnud.
Ma ei teadnud kohe kuhu poole jooksma hakata sest et igal pool juba oli meie jälgi. Polnud kohta kus ma poleks juba jooksnud ja polnud kohta kuhu pole tema juba astunud. Ja astunud oli ta tõepoolest igale poole. Isegi neisse kohtadesse kuhu astumine peaks olema võimatu. Ta oli trampinud ära kõik külad, muljunud ära kõik lossid ja inimtühjaks peletanud kõik linnad. Ainsad ellujääjad olid oma põlevatest kodudest põgenenud mägedes asuvatesse koobastesse, sest mägedesse ma sattusime tegelikult harva. Ja tegelikult oli mul tõesti kahju, mul oli neist kõigist tõesti väga kahju. Aga ma ei saanud teda ju kurvastada. Ma ei saanud talle öelda ja veel vähem oleksin ma talle tahtnud näidata.
Olin otsinud mitu päeva, oli tõesti möödunud mitu päeva kui ma ta lõpuks leidsin. Ta oli lihtsalt nii pikk, ning aina pikemaks oli ta kasvanud. Ja vihjeid andsid mulle inimesed mägedes. Ning need mõned üksikud inimesed kes jäid linna. Nad rääkisid mulle et ta oli läinud mööda. Ja kõigi käest palunud andeks. Nad rääkisid et päev mille ma maha magasin oli olnud selge, et taevas polnud sel päeval mitte ühtegi pilve raasugi ja et tüdruk kes oli pikk, nägi siis mis toimub maapinnal. Ta nägi kõikjale kus ta kõndis. Ja nägi kõike mille ta kogemata hävitanud oli. Ja hakkas nutma. Kui ta nutmise lõpetas oli ta leidnud minu. Ta ei teadnud et ma magan, et ma magan seal nii kaamel ilmel ja veriste jalgadega. Tal polnud aimugi et ma võisin niimoodi magada et ma tema äratamise peale ei ärka. Ja teadmisega et ma olen surnud, ronis ta Mount Everesti tippu ja uputas ennast kosmosesse.
# postitas evert : 5:45 AM
kolmapäev
Postkastikirjavaras.
Ta on alati esimene. Esimene kohe peale postiljoni. Sa võid olla nii kiire kui tahes, aga sa jääd alati hiljaks.
Mul on nii mitu korda olnud. Viimasel ajal ma ei saagi oma kirju kätte. See vaevab nii mind ennast, mu naabreid kui ka kõiki teisi keda ma tean või ei tea. Sellest kuuleb igalt poolt, sellest kirjutavad lehed ja räägib raadio, näitab teler, sellest mõtlevad noored tulevased emad ja imikud nende sees.
Kui ta tuleb siis ta võtab kõik, ta ei jäta sulle midagi. Ta võtab koos sõrmega ka kõik muu kui sa selle talle annad. Ka pilgu, kui sa kade oled. Möödaminnes sööb külmutuskapi võileibadest ja nädal aega vanadest pannkookidest tühjaks, enne ukse avamist lõpetab ta juba ploominektari. Ta irvitab sulle näkku või siis sülitab sinna, ning siis kaob. Jätab su maha surema, sinu - ilma sõprade ning ilma vanemateta. Pihku naerdes, just niisama täpselt niimoodi. Irvitades oma lumivalgete pikkade külmade näppude vahele. Teise käe näppude vahel suitsukoni. Sigaretikoni mille ta süütas su küünlalt aknalaua pealt. Teda ei huvita ebausk ega see et keegi või kellegi keegi võis tänu sellele hinge kaotada. Hingetuks jääda. Tühjaks liivakotiks toanurgas. Klaassilmadega lihahunnikuks kellel meeldib käia kaubamajas hindasid vaatamas. Ja suvisel teiste mädanevate inimeste õllefestivalil*
Teda ei takista vihm ega kõhutühjusus, ei hilisedöötunnid ega ka mitte miski muu. Kõik mida ta ihkab on vaid võõrad kirjad. Tema kirg. Avamata kirjad mis on kirjutanud kellelegi teisele. Tähtsad sõnumid, tähtsusetud ja sõimukirjad, kutsed ja reklaamid, isegi ka ajalehed mida keegi veel lugenud pole.
Mõned kirjad ta säilitab, mõned väljavalitud mille ta oma loogika järgi on välja valinud, hekseldab ta pisikesteks paberiribadeks ja topib oma padja sisse. Ja siis paneb ta sellele padjale oma pea. Vurrudega pea, pea mida ta silitab ja vurrud mida ta silitab. Silmad mille ta kinni paneb ja mis tal ise avanevad. Hommikul. Ennem sind. Ennem kui sa ärgata jõuad. Kui sa polegi kodus magamas, siis ennem kui sa koju jõudmas oled. Napilt ennem kui sa puudutad oma ukselinki. Taaruvad jalad all ja suus tursahais. Peeglis vastik vaatepilt. Voodi kohal hõljumas magus uni.
Silmad plaks! kinni, hetk hiljem on ta akna taga. Silmad aknalauakõrgusel nagu Fantoomil. Silmad kissis. Plaanis mõrv. Laiba peitmine. Ootamine. Veelkord ootamine. Pikaajaline ootamine. Juhuslik leidmine. Salatoimikud. Linnapeale hargnevad jutud. Lahkamine. Avastamine. Matused. Vaikimine. Lõpp.
Ta poeb akna vahelt läbi isegi kui see on suletud. Ta tuleb su juurde ja teab sinust kõik. Ta teab missugune sa oled kui sa oled tore ja kangesti hea. Ta teab kuidas on sinuga olla riius. Ta teab milline näed sa välja hommikul ilma meigita ja ka seda kuidas sa nägid välja siis kui sa olid veel väike tüdruk. Ta teab mida sa paluksid kellegilt kes oleks kõikvõimas. Ta näeb seda su silmadest. Isegi, kui nad on kinni. Ja ta teab sind läbi ja lõhki, kuna ta on lugenud läbi kõik su kirjad. Kõik sissekanded mis sa oled kirjutanud. Salaja. Teistele. Endale. Temale. Emale. Isale. Mõtetesse. Ta irvitab. Ja poeb su sisse. Sõrme otsast. Poeb läbi naha ja imendub näpuluu sisse. Keerab ennast ümber luuüdi ja hammustab seda. Ta on viirus. Ta on nagu haigus. Ja juba ongi hilja.
Mul on nii mitu korda olnud. Viimasel ajal ma ei saagi oma kirju kätte. See vaevab nii mind ennast, mu naabreid kui ka kõiki teisi keda ma tean või ei tea. Sellest kuuleb igalt poolt, sellest kirjutavad lehed ja räägib raadio, näitab teler, sellest mõtlevad noored tulevased emad ja imikud nende sees.
Kui ta tuleb siis ta võtab kõik, ta ei jäta sulle midagi. Ta võtab koos sõrmega ka kõik muu kui sa selle talle annad. Ka pilgu, kui sa kade oled. Möödaminnes sööb külmutuskapi võileibadest ja nädal aega vanadest pannkookidest tühjaks, enne ukse avamist lõpetab ta juba ploominektari. Ta irvitab sulle näkku või siis sülitab sinna, ning siis kaob. Jätab su maha surema, sinu - ilma sõprade ning ilma vanemateta. Pihku naerdes, just niisama täpselt niimoodi. Irvitades oma lumivalgete pikkade külmade näppude vahele. Teise käe näppude vahel suitsukoni. Sigaretikoni mille ta süütas su küünlalt aknalaua pealt. Teda ei huvita ebausk ega see et keegi või kellegi keegi võis tänu sellele hinge kaotada. Hingetuks jääda. Tühjaks liivakotiks toanurgas. Klaassilmadega lihahunnikuks kellel meeldib käia kaubamajas hindasid vaatamas. Ja suvisel teiste mädanevate inimeste õllefestivalil*
Teda ei takista vihm ega kõhutühjusus, ei hilisedöötunnid ega ka mitte miski muu. Kõik mida ta ihkab on vaid võõrad kirjad. Tema kirg. Avamata kirjad mis on kirjutanud kellelegi teisele. Tähtsad sõnumid, tähtsusetud ja sõimukirjad, kutsed ja reklaamid, isegi ka ajalehed mida keegi veel lugenud pole.
Mõned kirjad ta säilitab, mõned väljavalitud mille ta oma loogika järgi on välja valinud, hekseldab ta pisikesteks paberiribadeks ja topib oma padja sisse. Ja siis paneb ta sellele padjale oma pea. Vurrudega pea, pea mida ta silitab ja vurrud mida ta silitab. Silmad mille ta kinni paneb ja mis tal ise avanevad. Hommikul. Ennem sind. Ennem kui sa ärgata jõuad. Kui sa polegi kodus magamas, siis ennem kui sa koju jõudmas oled. Napilt ennem kui sa puudutad oma ukselinki. Taaruvad jalad all ja suus tursahais. Peeglis vastik vaatepilt. Voodi kohal hõljumas magus uni.
Silmad plaks! kinni, hetk hiljem on ta akna taga. Silmad aknalauakõrgusel nagu Fantoomil. Silmad kissis. Plaanis mõrv. Laiba peitmine. Ootamine. Veelkord ootamine. Pikaajaline ootamine. Juhuslik leidmine. Salatoimikud. Linnapeale hargnevad jutud. Lahkamine. Avastamine. Matused. Vaikimine. Lõpp.
Ta poeb akna vahelt läbi isegi kui see on suletud. Ta tuleb su juurde ja teab sinust kõik. Ta teab missugune sa oled kui sa oled tore ja kangesti hea. Ta teab kuidas on sinuga olla riius. Ta teab milline näed sa välja hommikul ilma meigita ja ka seda kuidas sa nägid välja siis kui sa olid veel väike tüdruk. Ta teab mida sa paluksid kellegilt kes oleks kõikvõimas. Ta näeb seda su silmadest. Isegi, kui nad on kinni. Ja ta teab sind läbi ja lõhki, kuna ta on lugenud läbi kõik su kirjad. Kõik sissekanded mis sa oled kirjutanud. Salaja. Teistele. Endale. Temale. Emale. Isale. Mõtetesse. Ta irvitab. Ja poeb su sisse. Sõrme otsast. Poeb läbi naha ja imendub näpuluu sisse. Keerab ennast ümber luuüdi ja hammustab seda. Ta on viirus. Ta on nagu haigus. Ja juba ongi hilja.
# postitas evert : 7:58 PM
laupäev
Ilmselt.
Täna öösel on õudusfilmide öö. Meil on selleks mitu kannu teed juba mõtetes ja keset sõiduteed on suur kollane diivan ning teler. Ka teler on suur. Diivani ees on madal laud millele ma toetan oma jalad. Nad paistavad helesiniste teksade seest välja ja neis on mitu auku olnud, nüüd on alles ainult armid. Vasemal on neid vist seitse või kaheksa, paremal aga neli. Ma oleks nagu risti löödud. Une pealt. Teksased on mul ainukesed sellised mis järel on. Ühel heal hetkel ma viskasin teised helesinised minema.
Kui hämarus peale vajub, siis me lähme juba varakult platsi. Blokeerime ära ühe teerea ja igaks juhuks paneme sinna ka ohumärgid et autod meile päris otsa ei sõidaks. Ning kõrvalmajast lohistame kohale suure kollase diivani millele võivad kõik tulla. Teki alla. Silmad kinni, silmad lahti. Minu tuppa jääb nüüd diivanivaba auk. Ja tühi papagoipuur. Mitu kasti teed ja raamaturiiul. Vann akna all. Hapnik ja ainult üks laelamp. Ilma pirnita. Mulle meeldivad hämarad seinavalgustid. Vanaaegsed ja oma näoga. Teistel neid ei olegi. Mul on.
Ma olen kõiki neid filme juba näinud, aga ma vaatan neid ikkagi. Vahepeal silmad lahti, vahepeal silmad kinni. Keegi ei räägi midagi. Ohatakse vaid, tehakse hääli ilma sõnadeta. Näoilmed jutustavad palju paremini. Poiss mu kõrval naeratab. Tüdruk teisel pool katab oma silmad kätega. Tal on punase kiviga sõrmus ja ta nahk lõhnab nii nagu ta oleks hea inimene. Tal on arm vasakul all suurnurgas. Ja ilusamad ripsmed kui minul.
Teiselpool poissi on veel üks tüdruk. Ta vaatab telekat ja ta käsi mu pea all katsub mu kõrva nagu teeks seda esimest korda, ettevaatlikult aga nii nagu ei kavatsekski ta lõpetada. Ja naeratab kui ma teda vaatan. Ise ta vaatab telekat. Pilk ekraanil isegi siis kui ta korraks teetassi laualt võtma läheb. Ka siis kui mõni möödavuhisev auto signaali laseb. Käsi liigub kõrva juurest vahepeal mööda kaela alla õlani. Ta uurib ja avastab. Õlalt lõuani, puudutab huuli, libiseb üle nina ja katab korraks mu silmad. Ka tahaks ta kätt hästi õrnalt hammustada. Igalt poolt.
Taevas on tumesinine ja punaseid kriipse täis. Kusagilt kumab midagi aga ma ei saa päris hästi ära kustkohast. Võibolla on see sadam või mõne pealinna lähedase pisema linna kuma. Väljas on miinuskraadid aga teki all on soe. Nägid?! See oli langev täht. Selle kõigeeredama tähe juures, natuke vist allpool. Ainult korraks. Parem kui ma ei sooviks midagi. Sest äkki kui ma midagi uut soovin, kaob või haihtub ära midagi vana. Midagi materiaalset, olemasolevat või midagi tähtsat mu mälust. Ma ei tahaks seda. Ja tänane õhtu võiks ka jääda.
Kui hämarus peale vajub, siis me lähme juba varakult platsi. Blokeerime ära ühe teerea ja igaks juhuks paneme sinna ka ohumärgid et autod meile päris otsa ei sõidaks. Ning kõrvalmajast lohistame kohale suure kollase diivani millele võivad kõik tulla. Teki alla. Silmad kinni, silmad lahti. Minu tuppa jääb nüüd diivanivaba auk. Ja tühi papagoipuur. Mitu kasti teed ja raamaturiiul. Vann akna all. Hapnik ja ainult üks laelamp. Ilma pirnita. Mulle meeldivad hämarad seinavalgustid. Vanaaegsed ja oma näoga. Teistel neid ei olegi. Mul on.
Ma olen kõiki neid filme juba näinud, aga ma vaatan neid ikkagi. Vahepeal silmad lahti, vahepeal silmad kinni. Keegi ei räägi midagi. Ohatakse vaid, tehakse hääli ilma sõnadeta. Näoilmed jutustavad palju paremini. Poiss mu kõrval naeratab. Tüdruk teisel pool katab oma silmad kätega. Tal on punase kiviga sõrmus ja ta nahk lõhnab nii nagu ta oleks hea inimene. Tal on arm vasakul all suurnurgas. Ja ilusamad ripsmed kui minul.
Teiselpool poissi on veel üks tüdruk. Ta vaatab telekat ja ta käsi mu pea all katsub mu kõrva nagu teeks seda esimest korda, ettevaatlikult aga nii nagu ei kavatsekski ta lõpetada. Ja naeratab kui ma teda vaatan. Ise ta vaatab telekat. Pilk ekraanil isegi siis kui ta korraks teetassi laualt võtma läheb. Ka siis kui mõni möödavuhisev auto signaali laseb. Käsi liigub kõrva juurest vahepeal mööda kaela alla õlani. Ta uurib ja avastab. Õlalt lõuani, puudutab huuli, libiseb üle nina ja katab korraks mu silmad. Ka tahaks ta kätt hästi õrnalt hammustada. Igalt poolt.
Taevas on tumesinine ja punaseid kriipse täis. Kusagilt kumab midagi aga ma ei saa päris hästi ära kustkohast. Võibolla on see sadam või mõne pealinna lähedase pisema linna kuma. Väljas on miinuskraadid aga teki all on soe. Nägid?! See oli langev täht. Selle kõigeeredama tähe juures, natuke vist allpool. Ainult korraks. Parem kui ma ei sooviks midagi. Sest äkki kui ma midagi uut soovin, kaob või haihtub ära midagi vana. Midagi materiaalset, olemasolevat või midagi tähtsat mu mälust. Ma ei tahaks seda. Ja tänane õhtu võiks ka jääda.
# postitas evert : 9:02 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
