yes-no

See käib nii kergesti, lihtsalt väike -klõks-. Taktitundeline -klõks- koos lõdva taktitundetu randmega, koledate näppudega, vastik punane lüliti. Ja juba see tuleb, voolab üle keha, varvaste vahelt, jalad muutuvad jääkülmaks, sügavkülmikutunne. Siis põlved (võib-olla üks neist ei tunne) tunnevad voogu, üle kõhu, üle küünarnukkide ja otse ninaauku, oimukohtadesse. Veidi aega kestab tume surin, aga tundub nagu mööduks terve igavik. Sa näed kuidas sul habe kasvab, ja nad toimetavad su kallal, ajavad muudkui habet, vahetavad kanüüli, torkavad toru kurku ja võtavad selle välja, vahetavad erinevaid paake, kontrollivad tilguteid ja taskulambiga su silmamune. Need on kollakaspruunid, sest sa pole tükk aega näinud ei päikesevalgust ega saanud vajalikke aineid, ning su keha kõhneneb aegamööda. Kärbub, vananeb. Tekivad kõigepealt väikesed kortsud neisse kohtadesse millele meeldis naeratada nii väga. Ja otsaesisele, kui sa kurjustasid. Käed kahanevad pikkamööda väiksemaks ja peenemaks, lihaseid pole ollagi. Nad keeravad su vahepeal külili ja kuulavad masinatega kuidas su kopsud töötavad, ning siis teevad süsti. panevad kardinad ette, ja sa jääd pimedusse tükiks ajaks. Siis ühel hetkel ärkad sa üles ratastoolis, nad on vinnanud su kusagile korrusmaja rõdule, sul on seljas see vastik haiglakittel ja kõik näevad su persevahe. See on helesinine, küüntega sama värvi. Ja sa vaatad tühja pilguga ühte kindlasse punkti kuhu su pea on parasjagu keeratud. Väljas on päikesepaisteline ilm, olgugi et külm. Külm puhub kusagilt rõdu alaosast sisse ja see puudutab su varbaid. Sa ei tunne seda veel eriti hästi, aga natuke. Mööda varbaid üles, natuke, ja kitli alt sisse. Selline tunne on et tahaks astuda, eemale sellest ratastoolist aga mitte üle rõduääre alla, aga riidekapini. Leiad sealt samad, täpselt samad riided milles sind toodi, paned need selga, lipsu ette, pintsaku, kõik riided on kottis ja lötakad ja liiga suured nagu oleksid need vahepeal kasvanud.

Monicale. Saa ruttu terveks!


Ta ärkas mitte äratuskella peale, vaid neil on lamp mis imiteerib heledamaks minnes päikesetõusu. Kell oli kusagil 8.30. Niiskusemasin alustas oma tööd juba kell 8.25, imiteerides hommikuse udu ja kosepritsmete vahepealset. See teda ei äratanud, teda äratas valgus. Ingrid oli juba kohvitassiga valmis, aga ootas. Ootas ukse taga, juuksed juba kohevil. Ta nägu oli täiesti plass ja ta ootas ja kuulas murelikult kuidas või kas üldse A. teeb häält, kas kostub ringutamist ja ka näiteks teki koomaletõmbamise helisid. Neid helisid ei tulnud, ning Ingrid avas ettevaatlikult ukse.Niipea kui ta oma pea ukse vahelt sisse sättis manas ta oma näole kuntsliku, kuid lõbusa ilme. Ta tahtis et ta oleks jutkui esimene (või esimene ja ainuke, kui nii peab olema) positiivne ja hea asi selles päevas, nii ja alati. Tuttavat nägu nähes, manas ka A. oma näole selle irve, kuid ainult korraks. Tal oli vaid pea teki alt väljas, ning nüüd lükkas ta oma käed rinnast mööda ja kaelani, nii et tekk ei liikunud grammigi, ning teki alt välja, tervenisti, nind seejärel asetas ta need ootavalt teki peale enda kõrvale. Nende pilgud tabasid teineteist kogu toimingu vältel, nüüd kui käed olid tekki puudutanud väljast poolt, oli see märguandeks Ingridile et ta võib siseneda. Ingrid siis astuski magamistuppa. Ta teeb seda alati parem jalg enne, sest ta on kusagilt kuulnud et see tähendab head. A. ei tea mida see tähendab ja tal pole sooja ega külma, aga ta pilk on ikkagi suunatud Ingridi poole. Ingrid asetab kohvitassi öökapile nii et nende pilgud ei katke, ning ettevaatlikult venitab ta oma naeratuse veelgi pikemaks samal ajal kui ta öökapi juurest taganeb. Ta liigub selg ees suure kapini, avab ukse ja võtab riiulist valge-musta kirju kassi, Arturi. A-l vajuvad silmad pilukile ja ta liigutab aeglaselt pead vasakule-paremale 3 korda. Ingrid tabab märguande ning asetades kassi tagasi riiulile ja pannes vaikselt kinni kapiukse, väljub ta toast, selg ees. Nüüd nad pilgud katkevad ja A. jääb magamistoa voodile enda ette põrnitsema, mis tähendab et Ingridil on tegutsemiseks 8-9 minutit. 12 kui tal on hea päev. Ta haarab oma vöö küljest mobiiltelefoni ja valib kiirvalikunupu number 2 (nupp number üks on kiirvalikunupuks Imre Kose telefoninumbrile)
"Kuule, meil on täna kahjuks suur jama. Ma räägin lühidalt: sellele kännule ei sobi täna jälle vana kass. Artur, no tead küll. Too mulle ruttu kass keda ta näinud pole, triibuline või punane või üleni valge, vahet ei ole. Too kassipoeg ruttu, need meeldivad talle! Küsi naabritelt või mine Terase tänava hoiukodusse kähku" ja paneb "toru hargile." 7 minutiga tuuakse ukse taha lumivalge 4-kuune kassipoeg, Ingrid kahmab ta kiiresti kaenlasse ja juba astubki ta naeratuse saatel magamistuppa. Ta märkab et kohv on läinud külmaks, see ei aura enam. Veeauru tuleb muudkui juurde ja vaipkate on juba muutunud veidi niiskeks, õnneks on A. tuhvlid voodi ääre all. Oh jumal, hommikumantel on jäänud teisele poole voodit tumba najale ja see on nüüd rikutud. Ta peab A. tähelepanu mujale viima ja märkamatult kapist uue hommikumantli võtma. Ta läheneb kassipojaga ja on näha et A-le ta meeldib, nende pilgud on vastakuti, kassipoja ja A.
Kassike pannakse A-le sülle ja A. silitab teda hellalt, vähemalt proovib teda silitada hellalt aga see kukub välja rohmakalt. Kassike on kõigest 4-kuune ja see mees justkui nüliks tal naha seljast maha. Ta käsi liikub mööda selgroogu alla nii et kassikese selgroog paintub viimase valuläveni, ning nahk venib nii et kõrvad on poolde selga ja silmakoopad on 10 numbrit silmadest suuremad. Ta võtab kassi käte vahele ja asetab oma suu juurde, mõtleb siis aga ümber, ning tõmbab siis ninaga hea suure kassi-sõõmu.
Selleks ajaks on kohv vahetatud, uus hommikumantel voodijalutsis ja veeaurumasin lülitatakse just siis välja kui Ingrid öökardinad avab. Kõik toimub nii vilunult ja märkamatult et A. ei saa midagi aru. Ta on rahul, teda on õnnistatud ilusa hommikuga, ideaalse hommikuga lausa. Nii ilus ja ema piima järgi lõhnav kassike, ideaalne hommik, milline mõnus kohv! - ikka veel kuum. Esimene hommikutund oleks justkui kestnud kümme minutit. Minut et silmad avada, kohv, kass, kardinad. Ingrid. Ingrid tõstabki ta siis istukile ja ettevaatlikult võtab ära öösärgi, mis asendatakse valge t-särgiga. Värskelt pestud, kuivatatud tunnike tagasi, ja 20 minutit triigitud. Tekstiil on ikka veel soe. Särgle peale käib triiksärk ja särgile peale lips. Püksid vahetatakse viigipüksteks. Varvaste otsa beežhid vutlar-sokid nimega Friends. Olles istukile aetud tuuakse kohale väike rataste peal laud, habemevahu ja habemenoaga, kõrval kuum rätik. Ingridi käed ei ole enam nii kindlad, aga piisavalt kindlalt teeb ta nendega -plaks- ning sisse astub valgesse riietatud habemeajaja Georg. Ta teeb oma töö kiiresti ja laitmatult ära justkui A-l poleks selle ühe päevaga habe kasvama jõudnud hakatagi. Ta kummardab ja lahkub sama kiirelt, aga ilma plaksuta, vinnates ratastega lauakest omale järele.
Hommikusöögiks teeb Imre tõelise gurmee-roa kitsejuustust, kalapuljongist, spinatist ja tofust, lisades väikse aktsendina juurde konjakiklaasi kohal kuivatatud ürte. Ta naeratab säravalt ja ütleb peaaegu vaikides "bon appetit!" ning lahkub kummardades söögitoast. Ingrid jälgib teda kuni lõpuni, vaatab kuidas ta ukse avab ja selle suleb enda järgi, ning kogu köök jääb nüüd ootama, vaikuses. Nad ei lausu sõnagi 15 minuti vältel ja vaevu julgevad hingata, isegi kuller kes hommikul tofu tõi on seal köögis ja ootab tulemust. Siis tuleb Imrele SMS "Meeldis" ja kõik hingavad kergendatut. Nüüd on neil vaba hetk kuni 11.00-ni mil algab lõunasöögi ettevalmistus. Imrel on juba ideid, aga Ingrid on need jõudnud juba sellel hommikul maha teha.
Nad sõidavad visiidile Stenbocki majja sest on juba teisipäev ja siia maani pole neid kusagile kutsutud, isegi Stenbocki maja ei osanud seda seletada. Ingrid plaanib täpselt välja uurida mis toimub, ta on vestluse juba oma peas välja mõelnud ja ta ei kavatsegi lasta neil ennast välja vingerdades vabandada. Ja ta ei taha ka kuulda tõde, olgu see mis ta pole! Ta kavatseb juba administraatori teha maatasa lausega "Mis tere hommikust? Tere hommikust? Kell on juba 10-ne peal! Kutsuge oma ülemus, ja muuseas te olete vallandatud! Mis teil siin toimub ma tahan teada! Külalistega nii käituda?" Jne.
Teel tõstab aga A. üles oma parema käe nimetissõrme ja auto peatub pidurite kriginal täpselt lasnamäe Maxima ees. "Mis küll toimb?" - mõtleb Ingrid samal ajal kui A. autoukse avab ja oma jalga õue tõsta üritab. Autojuht on juba seal ja aitab teda, vinnab ta autost välja ja paneb kahe jalaga õrnalt maa peale. Nad järgnevad talle, automaatustest sisse (kui segadusseajavad!) ning kõiksugu muude tõkete alt/pealt/kõrvalt/vahelt läbi kuni puuviljavitriinideni. Nad kõik hoiavad hinge kinni, ka A.
Aga ta ei haaragi millegi järele, ta pilk lihtsalt liigub sujuvalt ja suvaliselt üle suvaliste värviliste ja värvitute erikujuliste objektide, pakendite ja olevuste. Nad liiguvad enamvähem sama teed tagasi kust tulid, Ingrid ühel pool käes laiali ja autojuht teisel pool käed laiali nagu spetsialist-ihukaitsjad. A. jääb aga kassa ees seisma. Teenindaja on kohkunud ja esmapilgul ei oskagi midagi öelda ega teha, nagu ei oska ta vahetevahel oma käsi kusagile panna, ning lõpuks leiab ta need puusalt või taskutest. Keegi ei ütle midagi, ning teenindaja oma nõutuses teeb siiski suu lahti ja (ta teab küll et juba on möödunud piinlikud 20 sekundit) ütleb siis kogemata liiga valju tooniga "Tere hommikust, ja mida Teile?"
Vaikus. (Ingrid vaatab kurja näoga talle silma sisse nii et põletab)
"Näen et te pole eeee.... meie poest midagi valinud, kas eee... soovite näiteks.... sigarette?
Vaikus. Röökiv Vaikus. (Ingrid on läinud näost 60 tooni punasemaks, ning autojuht lööb kõigele vürtsiks valgete nukkidega suure rusika demonstratiivselt oma vasemasse peopessa. Seda kõike vaikselt A. seljataga)
Vaikus.
"Eeeeee... kas ma saan kuidagi aidata... vahest näitan... eeeee.. mis meil poes head ja odavat on. Vabandust, ma ei mõelnud pakkuda odavaid asju, vaid just pigem maitsvaid või eeee.... huvitavaid?"
Vaikus.
A. avab  lõpuks suu ja lausub ühe hingetõmbega: "Niisugune oli tookord üldine taust ja meeleolu, kui ma siinsamas saalis Vabariigi Presidendi ees seisvast tööst rääkisin. Lubasin, et teen presidendina põhiseaduse piires kõik endast oleneva, et vähendada lõhet erinevate sotsiaalsete kihtide, poliitiliste jõudude ja võimutasandite vahel. Täites oma ametiülesandeid, olen viie aasta vältel lähtunud eeskätt nendest põhimõtetest. Ametisse astumise kõnes tõin ma esile mitmeid rahvuslikke ja üldinimlikke väärtusi, mida sain kaasa oma isakodust ning õppisin hindama oma rahva keskel elades. Ka Vabariigi Presidendina olen neid kaitsnud, samuti Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis esile toodud väärtusi, mis olid aluseks meie rahva ja riigi kestmisele minevikus ja on ka tulevikus. Seega ületavad need väärtused presidentide ametiaegade kestuse ja neist tulenevad ka meie ühiskonna pikaajalised eesmärgid. Nimetaksin vaid kolme tähtsamat. Eeskätt eesti rahva, keele ja kultuuri kestmist. Kindlasti tuleb teha pidevat ja tähtajatut tööd selle nimel, et eestlasi sünniks rohkem ning nad tahaksid ja ka saaksid elada õnneliku rahvana edukas riigis, suhelda oma emakeeles ja edasi kanda oma rahva traditsioone ja väärtusi. Presidendi Akadeemiline Nõukogu pidas juba 2002. aastal vajalikuks eesti keele põhiseaduslikku kaitset ning on rõõmustav, et nüüd on see teostumas. Sama oluliseks eesmärgiks pidasin ametisse astudes ja pean ka nüüd sotsiaalset turvalisust, mis hõlmab nii tööhõivet ja sotsiaalkaitset, vaesuse ja tõrjutuse vähendamist kui ka võimalust olla terve ja saada haridust. Turvalisuse üheks eelduseks on riigi ja kohaliku omavalitsuse tasakaalustatud ja vastastikku toetav koostöö. Riigi sisemise ja välise rahu ning julgeoleku, aga ka majandusliku heaolu kindlustamiseks sidusime Eesti tuleviku NATO ja Euroopa Liiduga. Kolmas suur siht puudutas ühiskonna enda sidususe suurendamist - olgu siis vertikaalselt võimustruktuuri järgides või horisontaalselt kõiki Eesti piirkondi ja maanurki hõlmates. Sellel eesmärgil kutsusime ellu ühiskondliku leppe protsessi, millest on kolme aasta jooksul kujunenud Eesti kõige
laiapõhjalisem valitsusväliseid organisatsioone ühendav võrgustik demokraatia ja tasakaalus arengu toetuseks. Senine töö rahva tervise, kaasatuse ja järelkasvu heaks lubab uskuda, et Eesti arengu võtmeküsimused leiavad häid lahendusi ning kasu sellest jõuab iga inimeseni. Tunnustust väärib äsjalahkunud Aadu Luukase toetus sellele protsessile. Austatud Riigikogu! Esinedes teie ees, olen ka varem toonud esile vajadust tugevdada koostöö- ja ühisvastutuse vaimu."

Kui me lõpuks suudlesime siis ma tundsin kuidas kõik jäi seisma. Niisama äkki, nagu kõik oli alanud, täpselt sama moodi aga tagurpidijärjekorras. Ma nägin silmanurgast kuidas tuled kustusid. Tuled kustusid ja kõik hõljus. Tänavalaternad õues mattusid pimedusse nagu keegi oleks nad välja lülitand. Üks-haaval plõks - plõks - plõks. Lähemalt kaugemale ja maailmalõpuni välja. Miski ei liikunud enam ja mattuva vaikuse tunne jõudis pähe. Terasest traadid mu kõri ümber tõmbusid eemale, okas kurgus oli kadunud, ning sõrmeotsad surisesid. Ja kõik hõljus. Päev hakkas tagurpidi liikuma, päike tekitas loojumisevarje aga muutus eredamaks. Ja kõik hõljus, lehed hõljusid, prügikonteinerite rattad tõusid mängleva kergusega õhku, ajalehed pudenesid postkastist välja. See kihisev tunne mu sees justkui liblikad otsiksid väljapääsu, varbaotstest kuni kõrvadeni.

Ja kõik hõljus, ning maa värises, ja vihma sadas, ja tuul undas aknapraost sisse. Õuekülm libises aknalaualt alla ja liikus mööda põrandat vastu meie jalgu ning kõditas kanda.
Mitte keegi ei tunne selliseid asju nii nagu mina, nad ei saa pihta. Nad panevad akna kinni või mässivad ennast teki sisse, võtavad fööni voodisse ja urisevad kurjalt. Nad kraadivad omal palavikku seni kuni see tulebki, ning võtavad tablette et ennast ravida. Nad lähevad sõna otseses mõttes arsti jutule et endale haiguseid kerjata. "Mis mulle täna, kas leetrid? On see äkki mõni SUGUHAIGUS? Ma tunnen ennast imelikult, pange mind nädalateks palatisse aga võtke mult see ära, ma palun!" Ja arst võtab taskust peotäie tablette ja hakkab pominal haigust ennustama nagu oleks see loterii. See ei ole loterii. Need on tunded mida sa tunned kui sa elad, ja kui sa neid ei tunne siis see ei olegi elu. Ja mitte miski ei hõlju, laternad ei kustu, ajalehed jäävad postkasti ja tuul ei tulegi akna vahelt meie jalgu kõdistama.

Vist sigaret peale kino. Või Caesari salat Reval Cafes, millest pool jääb järele. Pool lendab koos teenindajaga taharuumi, vastu seina, ning libiseb seina mööda aeglaselt prügikasti. Järgmises elus näeme, kärbes! Sina oled siis kärbes ja mina kärbsepiits, vahelduse mõttes. Teenindaja ei ütle viisakusest selle peale mitte midagi ja nukralt pistab kompveki (ma jätsin talle jootrahaks ainult kompveki!!) põlletaskusse. Tõmbab lapiga korraks üle laua, ning lendab sõnagi lausumata vastu tagaruumi seina ja sealt potsti prügikasti. Ta leiab ennast lesimas hunnikul Caesari salatit, sest kellelegi ei meeldi see. Kana on maitsetu praetud fileetükk, parmesan on maitsev, kirsstomatid ja paks veniäädikakaste nagu oleks ka, kuid üldmulje on alla igasuguse arvestuse. Sest kaste on vale, keegi idioot on teinud Caesari salatile vale kastme. Keegi idioot on otsustanud et teeb seda ise (kuigi ei oska) või siis sootuks läks ja ostis poest valmiskujul. Ülemus läheb teenindaja juurde ja lööb talle suure autojuhi nahkkindaga täiest jõust kümme korda vastu pead ja nägu, vaene töötaja ei osanud sellist asja oodata ja tõmbas ehmatusest ennast lihtsalt käkkrasse ja unustas isegi karjuda. Karje tuli alles siis kui löögid olid juba täistabamuse saanud, algas hädise urinaga aga läks seda enam tugevamaks ja kiledamaks kui verenired suus maitseelundeid olid puudutanud. Puruks olid vasak kulm, parem põsenukk, üks kriips nina all ning huuled. Mille eest ta siis karistada sai, kas selle eest et klient läks ära näoga "ma-ei-tule-iialgi-siia-enam-tagasi" või oli ta ise midagi valesti teinud? Miks ta peab kusagil taluma sellist inimõigustega vastuolus olevat terrorit, miks ta saab kannatada nagu külakoer kannatas viimati aastal 1992
Oleks ta Koreas aastal 92, oleks ilmselt lood palju kehvemad. Ta vinnataks jalgupidi puu otsa, kõrri löödaks naaskliga paar auku et rikkuda ära häälepaelad, ning seejärel keegi oleks peksnud teda seni kuni liha seljas pehme. Ta võib-olla oleks ära nülitud pool-elusalt, kui ta oleks Koreas aastal 92. Aga ta ei olnud, ning äkitselt tundis ta et tal on soov tõusta püsti, rebida põll eest ja visata see maha, lüüa ülemusele põlvega munadesse ning jalaga kõhtu ja seejärel sülitada talle näkku. Täpselt samas järjekorras ta nii tegigi.
Kui ta sealt ära läks, saatsid teda Caesari salatite taga istuvate klientide krimpsus näod, aga ta ei hoolinud neist enam.

Ma vihkan esmaspäeva õhtuid! See oli täpselt nii. Nagu poleks enam lõhnasid ega maitseid, värve ega erinevat pinda. Kõik on üks virvendav mass, ähmane ja õõtsuv. Sa ei tunne oma käsi ega jalgu sest sa polegi enam enda kehas, sa üritad näiteks teha suud lahti aga sa ei tunne mitte midagi, sul pole suud, sul pole Sind. Sa ei ole Sina.
Ma läksin kohe külmkapi juurde ja testisin kas ma tunnen maitseid, ja Napoleoni kook mida ma hammustasin ei olnudki kook. See polnud ka õhk. See oli nagu dokumentaalfilm mida sa vaatad telerist ja mille vastu pole sul ei sooja ega külma. See oli nagu mingi ähmane mälestus kunagi söödud koogist, mis ei olnudki kook, mis hoopis polnud mitte midagi. Polnud ka enam neid sipelgaid. Mööda käsi ei jooksnud miski. Silme ees ei olnud ka eredaid valgusetäppe, nii tuttavaid muidu et igaühele võiks nime panna. Mul polnud silmegi, olin vana dokumentaalfilm mis ei tekitanud minus endas ei sooja ega külma. Ma nägin ennast nagu kõrgemalt, või eemalt. Nagu palavikus aga nagu ka päriselt. Diivan mu istumise all oli justkui vana dokumentaalfilm mis ei tekitanud minus ei sooja ega külma, nagu ka kass kellele ma tähelepanu pöörata ei suutnud, kuid kes oli oli ilges müramishoos. Läbi udu mäletan et miski küünistas mu jalga, kui külmkapi poole vaarusin. Ma ei kuulnud helisid ja raske oli ennast liigutama sundida, nagu puuduksid mul lihased. Kaks tassi suhkruveega päästsid mu elu võib-olla kindlast surmast. Nagu mingite etapiliste kajadena sattusin viimaks oma kehasse tagasi ja varsti suutsin käsi-jalgu kontrollida, ja hingata normaalselt.

Ma armastan teisipäeva hommikuid! See on täpselt nii. Ma astusin kell 7.21 bussile ja alguses ma ei näinud teda. Seisin akna all ja hoidsin kramplikult torudest kinni millest ikka hoitakse. Mõni peatus oli möödunud, kui taipasin kõrvaklapid pähe panna ja muusikat kuulama hakata, valisin lõdva randmega ja ühe viipega playlistist sektori kuhu juhuslikult oli sattunud mu viimase aja lemmikalbum, muusika mida ma armastan. Lemmik. Seisin siis veel vist minuti või paar, kuni üks proua vabastas mu seljataga istekoha mille hõivasin. Ka siis ei näinud ma veel teda, vahtisin vist enda ette või aknast välja ja "harjutasin trumme" (klopsisin põlvi)
Kui mängima hakkas mu lemmiklugu, siis ma märkasin. Läbi muusika kuidagi ähmaselt, tõenäoliselt lõõtsusun imeliku häälega sest kui mul klapid peas on, siis tunnen et mu hingamine on natuke teine. Silmanurgast, kohe minu kõrval. Nii ilus tüdruk, samuti kõrvaklappidega. Tumedad madalamad saapad, sukad, hele beež lühike mantel ja ilusad poolpikad(?) valged(?) juuksed mida ta ei üritagi varjata. Ta loeb oma õppematerjali, näen mis värvi on ta küüned, millised on ta käed, ta põlved, perfektselt punased huuled, ja süvenenud ilme, ja pilk mis vahepeal mind vastu tabab. Muusika. Ja kui ma püsti tõusin, et ta mööda pääseks (ta oli minust veidi lühem ja noorem), kui meie pilgud kohtusid korraks-mõneks hetkeks siis taipasin ma et ma tunnen teda (kuigi tema mind ei tundnud.) Ma naeratasin talle ning ta naeratas mulle vastu.

Renele.


Kui laev läheb põhja, siis laev läheb põhja. Ja ta vaatas seda pealt, ta teadis et ta ei saa suurt erilist midagi ära teha. Polnud mõtet juba kreeni vajunud laevas ringi jooksma hakata nagu kloun mõndade anumatega millega vett üle ääre valada. See oli peatumatu, selle kiirus oli nii suur ja ta oli juba õige hetke maha maganud. Ta teadis väga hästi millal Oli õige hetk, teadis täpselt millal Olnuks õige aeg, teadis täpselt mis saab siis kui ta ei tõmba oma klouni pükskostüümi selga ja ei haara ämbrite järele - ja ta nautis seda mida ta teadis, ta nautis seda sekundilise täpsusega ja tardus lihtsalt paigale. Selg sirge, purunemise hääled ümberringi. Oli see siis söögisaali kummulikukkuv tool, lauanõudega kapp köögis või sootuks ohutusjuhiseid jagav stend tekil. KUI LAEV ON UPPUMAS, KUULATA JUHISEID NING PAANIKASSE MITTE SATTUDA! Ja ta kuulaski neid juhiseid, järgis neid omal moel. Ta tundis kuidas vesi tungib ta saapa säärte ülaosast sisse ja nõelab lausa imelisel kombel. Ühtäkki oleks ta nagu kirurgilisel laual ja keegi sunnib talle meditsiinilisi nõelu sellisel kombel jalgadesse et need pressitakse luuni välja. Ja enam. Ta nülitud jalgadelt tõmmatakse õhukeste ribadena ära nahk ning peale visatakse mitu peotäit soola. Ja kui ta oma jalgu vaatas, polnud see tumepunane veri vaid matjas tume rohekassinine vesi, otsaga ookeanist, alla nullkraadi, jumal teab mis jäämägede vahelt ja mida kõike näinud. Kümneid tuhandeid samasuguseid laevu enda sisse neelamas, nii aeglaselt, nii graatsiliselt ja sihikindlalt. Kusagil eesotsas purunes üks aken, võib-olla üks viimastest, ja vee pealetung muutus mingil võrral suuremaks. Vesi oli juba vööni ning halvas alakeha, isegi kui ta oleks tahtnud ennast liigutada ei oleks ta seda saanud. Lähedaloleva laua pealt, mille kõrval oli kummuli tool, justkui ujus ära laudlina. Või oli see elektriangerjas? Lillelise pitsilise äärega elektriangerjas, ajades ümber suhkrutoosi ja kohvitassid, mis keerasid end ümber ning kerkisid "taeva poole" tänu õhumullidele nende sees. Vesi oli vist juba rinnuni, kui katkes elekter. Kusagil laeva ahtriotsas, mis oli teatud kraadil kõrgemal pool, kustus nüüd ka kamin. Saabus jäine pimedus, mida valgustasid öised tähed ning kuuvalgus tõi läbi merevee sisse sombuse valgusekuma. Need nõelad jõudsid nüüd juba üle kere õlgadeni, rebisid tükkideks ta käed ning ta nagu oleks näinud oma sisikonda enda ümber õõtsumas. Naharibasid, riideräbalaid, mille vahel vees võis näha põhjamaise taeva valgusmängu - Aurora Borealist. Nii viirastuslikku, ent see polnud ainus. Midagi oli veel, mis puudutas ta õlga seljatagant ja ütles "Tere mantel, Sir" aga ta ei saanud paremalgi juhul oma selja taha vaadata et näha kes seal on. Kas see on vana hea Tom, laitmatus frakis ja juuksed taha kammitud, naeratus näol? Ta ei saanud pöörata oma keha, ning peadki hästi vähe, ja veelvähem sai ta võtta oma mantli - lehvitada lõdva randmega natuke, naeratada oma säravat naeratust, öelda oma kuldseid sõnu ja laused mis jätavad külaliste hinge kustumatu mälestuse sellest õhtust, ning astuda ... kuhu, üle parda? Kuhu ta astuks seal peaaegu keset avamerd? Mis teda SEAL oodata saaks? Teda ei saa SEAL oodata mitte miski ega keski, mitte keegi peale paari hülgepoisi ja merilõvi. Ja ta lämbus äkki, vesi oli juba tugevalt üle pea, võib-olla juba laeni välja või oli siis juba terve laev vee all. Võimatu oli aru saada. See vähene valgus mis avaustest sisse pääses oli niivõrd sombune et teravalt näha võis heal juhul meetri või paari kaugusele. Ta oli küll lämbunud, kuid mõte oli veel ergas. Mõte, mis koos temaga nüüd vajus ja vajus. Virelev valgus, nii soolane vesi mis nüüd juba keha seestpoolt õõnestas. Kui ta nüüd veel langeks koos laevaga kõige sügavamasse kuristikku, äkki ta ongi teel Mariana lõhesse? Äkki ta ongi olnud kogu oma elu selle poole ise paha aimamata? Valgus hakkas viimaks kustuma, varjud hakkasid üle võtma kogu laeva sisemust ja ta teadis et ta on teel alla, sööst merepõhja oli alanud. "Teie mantel, Sir?"