neljapäev
Kõhuvalu.
Ma ei saanud öösel eriti und, ma ei tea miks, võibolla läksin liiga hilja magama. Võibolla tahtsin hoopis koduvoodis magada. Või hoopis rõdul. Või voodis valet pidi või hoopis põiki, nagu mõnikord.
Ma ei tea mis kell oli sest mu telefon oli kotipõhjas ja kott ise allkorrusel esikus. Ma ühel hetkel lihtsalt ärkasin ja läksin hiirvaikselt treppimööda kööki hommikuteed tegema, võibolla see oligi teeisu mis mind üles ajas. Alles hakkas valgemaks minema, kuigi öösiti on suvel vaevu hämar. Ja vaikne. Tuul magab, linnud magavad, autod magavad. Ainult pilved reisivad vasakult paremale. Neli meetrit sekundis.
Külmkapp uriseb aeg-ajalt. Võib-olla on tal külm. Või vajab ta tähelepanu. Avan külmkapiukse. Valgus läheb kliks! põlema. Sulgen ukse. Valgus kustub kliks! Avan uuesti hästikiiresti ja järsult külmkapiukse: hommikumantlis ja tuhvlites pisikene punase salli ja magamismütsiga pingviin seisab ehmunud olemisega keset kõige ülemist külmkapiriiulit, ühes käes põlev küünal, teise käe näpud (jah, pingviinidel on näpud!) külmutuskapi tulukese lüliti peal mis on kustunud. Aga külmkapiuks on lahti. Pingviin lööb endale hajameelselt lahtise käega vastu otsaesist ja naeratab mulle närviliselt, häbivarjud näol. Ma silitan ta pead (mütsi ajan sellega viltu) ja sügan kõrvatagust (noh.. tal on seal üks.. eee.. vastav auk.) "Hakkad vanaks jääma, Joe" mõtlesin ma, aga ei öelnud seda välja. Siis haarasin tassi alustaldriku koogitükkidega, alumiselt riiulilt ja lükkasin jalaga külmkapiukse enda järel kinni. Külmkapi seest kostab närviline kliks! kliks! kliks! kliks! ja seejärel sammud kusagile vaikusesse. Panen vee keema. Teekeeduveekann hakkab kohe kohisema.
Päike on täpselt niipalju tõusnud et on võimalik näha majaees asfaltil olevate kivitükkide lõputuid varje. Ja konide ja käbide omi. Ja esimeste kasside, kes on autode rattakoobastest välja roninud ja nüüd sirutavad ennast päikese käes. Siis lakuvad oma karva, see on nende komme. Nad armastavad puhtust. Ja kui nad ei armastaks seda, poleks nad ka kassid. "Täna tuleb kindlasti tore päev," mõtlesin. Aga ei öelnud seda välja.
Sul on armas teeriiul. Köögis, pliidi lähedal, peaaegu silmadekõrgusel. Selle all on konksud tasside jaoks. Nagu see olekski seal just selle pärast et ma seda vaadata saaks. Mina olengi keraamikanarkomaan. Neid värvilisi ideaalseid tasse, millest ühe peale on värvitud must lammas, ja et ma saaks uurida milliseid uusi teesorte sul nüüd tekkinud on. Must tee "Kirg," mu lemmiktee, jääbki pihku. Teine käsi avab selle ja poetab osa teesõela. Teesõel kukub helesinisesse tassi mille väliskülgedele on värvitud valged imekaunid pilved ja mis seest on heleroheline. Peale valan tulist vett, veel lasen teed tõmmata neli-viis minutit. Peale seda ma enam ei lase. Võtan teetassi ja alustaldriku kaasa ja lähen köögist välja.
Esikukell näitab seitse läbi kuute. Ta teeb tik-tak. Enne kui ma trepile astuda jõudsin, tegi ta naksu ja siis näitas kell juba kaheksa läbi kuus. Astun hästi hiirvaikselt. Üle neljanda astme, mis krigiseb.
Pööningule jõudes panen tassi korraks aknalauale. Koogitaldriku selle kõrvale. Sa teed imehäid kooke. Need viivad keele alla. Nad ajavad peaaegu minestama. Ühest tükist kunagi ei piisa, selleks ongi alustaldrikul neid kolm. Ma lähen alati ahneks.
Peeglilaual on sul üks küünal, mille ma põlema süütan. Sellest pudeneb õhku pööningu jaoks ideaalset aroomi. Kogu ruum muutub soojemaks, mitte et see pööning poleks mu lemmikpööning. Kõik on nii hubane, et tahaks minna ja seda kõigile maailma inimestele öelda. Ütleks senikaua kuni nad mu jutus täielikult veendunud oleks. Ütleks ennast nii tühjaks, et nad jääks minust purju. Lähen aknalaua juurde, teel selleni libistan käe üle tooli seljatoe. See on sile. Ja äärtest konarlik. Tal on oma muster. Tema muster on tema hing. Ma kujutan ette kes selle kunagi sada ja viiskümmend kaks aastat tagasi tegi. Üks halli peaga mees kellel on ees pruun nahast põll ja kes teebki toole. Ta on linna parim toolimeister. Tema toolid peavad kaua vastu. Siis tuleb mulle vastu aknaalune vaip. Ma astun sellele peale. Ta on pehme. Ma ei mõtle sellest kes selle kunagi tegi. Ma mõtlen hoopis muust.
Õues vuhisevad juba esimesed autod. Hommikutööinimesed lähevad tööle. Öötööinimesed tulevad töölt. Kui nad teepeal teineteisest mööduvad, lehvitavad nad vastutulijale. See on nende teatepulk. Nad teatavad sellega et "nüüd on minu aeg minna." Kivikeste varjud pole enam nii pikad. Pilved kimavad nüüd kuni seitse meetrit sekundis.
Võtan lonksu teed. Teetass on hästi soe, tee on teda soojendanud aga ise ta jahtub vaikselt tasa. Mulle maitseb tee väga. Et naudingut paremini tunda panen ma silmad korraks kinni ja hingan sügavalt sisse. Mul on tunne nagu ma kerkiks korraks õhku. Ma tunnen nagu ma oleks sama kerge kui udusulg. Tuul liigutab veidi kardinaid, ma aiman seda. Siis teen silmad lahti.
Vahepeal oled sa ärganud. Oled tõusnud voodisse istukile ja silmi hõõrunud. Kuidagi on sul hästi vaikselt õnnestunud hiilida mu seljataha. Sa oled mind vaadanud, muigega jälginud seda kuidas ma seal olen.
Sa katad mu seljatagant oma peopesadega mu silmad. Ma naeratan aga ei julge su käsi katsuda. Ma tean et need on hiiglama pehmed. Su nahk on meeletult õrn. Sa naeratad ja võtad siis mu ümbert kinni, hommikukallistus. Paned oma lõua mu paremale õlale (sa oled minust veidi lühem) ja kallistad mind nii. Ma silitan oma parema käega su pead, teen sulle hommikupai. Su juuksed lõhnavad maailmakõigeparemini. Oleks mul kõhuvalu, läheks ta niimoodi kohe ära. Just nii saaks absoluutselt kõike ravida. Kõike!
Autod vurisevad. Puulehed sahisevad veidi tuules. Naabermajas pannakse tööle televiisor, seda on siia kuulda. Pilved liiguvad kindlasti juba vähemalt üheksa meetrit sekundis.
Ma ei tea mis kell oli sest mu telefon oli kotipõhjas ja kott ise allkorrusel esikus. Ma ühel hetkel lihtsalt ärkasin ja läksin hiirvaikselt treppimööda kööki hommikuteed tegema, võibolla see oligi teeisu mis mind üles ajas. Alles hakkas valgemaks minema, kuigi öösiti on suvel vaevu hämar. Ja vaikne. Tuul magab, linnud magavad, autod magavad. Ainult pilved reisivad vasakult paremale. Neli meetrit sekundis.
Külmkapp uriseb aeg-ajalt. Võib-olla on tal külm. Või vajab ta tähelepanu. Avan külmkapiukse. Valgus läheb kliks! põlema. Sulgen ukse. Valgus kustub kliks! Avan uuesti hästikiiresti ja järsult külmkapiukse: hommikumantlis ja tuhvlites pisikene punase salli ja magamismütsiga pingviin seisab ehmunud olemisega keset kõige ülemist külmkapiriiulit, ühes käes põlev küünal, teise käe näpud (jah, pingviinidel on näpud!) külmutuskapi tulukese lüliti peal mis on kustunud. Aga külmkapiuks on lahti. Pingviin lööb endale hajameelselt lahtise käega vastu otsaesist ja naeratab mulle närviliselt, häbivarjud näol. Ma silitan ta pead (mütsi ajan sellega viltu) ja sügan kõrvatagust (noh.. tal on seal üks.. eee.. vastav auk.) "Hakkad vanaks jääma, Joe" mõtlesin ma, aga ei öelnud seda välja. Siis haarasin tassi alustaldriku koogitükkidega, alumiselt riiulilt ja lükkasin jalaga külmkapiukse enda järel kinni. Külmkapi seest kostab närviline kliks! kliks! kliks! kliks! ja seejärel sammud kusagile vaikusesse. Panen vee keema. Teekeeduveekann hakkab kohe kohisema.
Päike on täpselt niipalju tõusnud et on võimalik näha majaees asfaltil olevate kivitükkide lõputuid varje. Ja konide ja käbide omi. Ja esimeste kasside, kes on autode rattakoobastest välja roninud ja nüüd sirutavad ennast päikese käes. Siis lakuvad oma karva, see on nende komme. Nad armastavad puhtust. Ja kui nad ei armastaks seda, poleks nad ka kassid. "Täna tuleb kindlasti tore päev," mõtlesin. Aga ei öelnud seda välja.
Sul on armas teeriiul. Köögis, pliidi lähedal, peaaegu silmadekõrgusel. Selle all on konksud tasside jaoks. Nagu see olekski seal just selle pärast et ma seda vaadata saaks. Mina olengi keraamikanarkomaan. Neid värvilisi ideaalseid tasse, millest ühe peale on värvitud must lammas, ja et ma saaks uurida milliseid uusi teesorte sul nüüd tekkinud on. Must tee "Kirg," mu lemmiktee, jääbki pihku. Teine käsi avab selle ja poetab osa teesõela. Teesõel kukub helesinisesse tassi mille väliskülgedele on värvitud valged imekaunid pilved ja mis seest on heleroheline. Peale valan tulist vett, veel lasen teed tõmmata neli-viis minutit. Peale seda ma enam ei lase. Võtan teetassi ja alustaldriku kaasa ja lähen köögist välja.
Esikukell näitab seitse läbi kuute. Ta teeb tik-tak. Enne kui ma trepile astuda jõudsin, tegi ta naksu ja siis näitas kell juba kaheksa läbi kuus. Astun hästi hiirvaikselt. Üle neljanda astme, mis krigiseb.
Pööningule jõudes panen tassi korraks aknalauale. Koogitaldriku selle kõrvale. Sa teed imehäid kooke. Need viivad keele alla. Nad ajavad peaaegu minestama. Ühest tükist kunagi ei piisa, selleks ongi alustaldrikul neid kolm. Ma lähen alati ahneks.
Peeglilaual on sul üks küünal, mille ma põlema süütan. Sellest pudeneb õhku pööningu jaoks ideaalset aroomi. Kogu ruum muutub soojemaks, mitte et see pööning poleks mu lemmikpööning. Kõik on nii hubane, et tahaks minna ja seda kõigile maailma inimestele öelda. Ütleks senikaua kuni nad mu jutus täielikult veendunud oleks. Ütleks ennast nii tühjaks, et nad jääks minust purju. Lähen aknalaua juurde, teel selleni libistan käe üle tooli seljatoe. See on sile. Ja äärtest konarlik. Tal on oma muster. Tema muster on tema hing. Ma kujutan ette kes selle kunagi sada ja viiskümmend kaks aastat tagasi tegi. Üks halli peaga mees kellel on ees pruun nahast põll ja kes teebki toole. Ta on linna parim toolimeister. Tema toolid peavad kaua vastu. Siis tuleb mulle vastu aknaalune vaip. Ma astun sellele peale. Ta on pehme. Ma ei mõtle sellest kes selle kunagi tegi. Ma mõtlen hoopis muust.
Õues vuhisevad juba esimesed autod. Hommikutööinimesed lähevad tööle. Öötööinimesed tulevad töölt. Kui nad teepeal teineteisest mööduvad, lehvitavad nad vastutulijale. See on nende teatepulk. Nad teatavad sellega et "nüüd on minu aeg minna." Kivikeste varjud pole enam nii pikad. Pilved kimavad nüüd kuni seitse meetrit sekundis.
Võtan lonksu teed. Teetass on hästi soe, tee on teda soojendanud aga ise ta jahtub vaikselt tasa. Mulle maitseb tee väga. Et naudingut paremini tunda panen ma silmad korraks kinni ja hingan sügavalt sisse. Mul on tunne nagu ma kerkiks korraks õhku. Ma tunnen nagu ma oleks sama kerge kui udusulg. Tuul liigutab veidi kardinaid, ma aiman seda. Siis teen silmad lahti.
Vahepeal oled sa ärganud. Oled tõusnud voodisse istukile ja silmi hõõrunud. Kuidagi on sul hästi vaikselt õnnestunud hiilida mu seljataha. Sa oled mind vaadanud, muigega jälginud seda kuidas ma seal olen.
Sa katad mu seljatagant oma peopesadega mu silmad. Ma naeratan aga ei julge su käsi katsuda. Ma tean et need on hiiglama pehmed. Su nahk on meeletult õrn. Sa naeratad ja võtad siis mu ümbert kinni, hommikukallistus. Paned oma lõua mu paremale õlale (sa oled minust veidi lühem) ja kallistad mind nii. Ma silitan oma parema käega su pead, teen sulle hommikupai. Su juuksed lõhnavad maailmakõigeparemini. Oleks mul kõhuvalu, läheks ta niimoodi kohe ära. Just nii saaks absoluutselt kõike ravida. Kõike!
Autod vurisevad. Puulehed sahisevad veidi tuules. Naabermajas pannakse tööle televiisor, seda on siia kuulda. Pilved liiguvad kindlasti juba vähemalt üheksa meetrit sekundis.
# postitas evert : 1:53 AM
pühapäev
Pisiasi.
Ma ei mäletagi millal viimati hoovihma sadas. Sellist.. Päris hoovihma, järsku ja v6imast. Täpselt piisavalt pikka ja värskendavat. Sellist, mis poeb läbi ketside nagu n6iaväel ja mis tahab ronida yle kummikuäärte.
Enamus inimestest lähevad siis varju, nagu vihm paha oleks. Nagu ta sööks neil riided seljast v6i sulataks näo yles. Ja nad ei jää selle l6ppu ka ootama, vaid loobuvad oma tavalistest plaanidest ega näita ennast siis enam linnapeal, teevad hoopis teisi asju. V6ibolla isegi kasulikke. Nemad arvavad et nende päev ongi rikutud, aga tegelikult on see päästetud. Just siis ongi hea ja rahulik, siis on palju rohkem ruumi. Ja inimestega ei ole siis tyli, ega ka trygimist v6i midagi veel hullemat. Ma k6nnin nagu elaksin ma yksikul saarel. Ja kui sul on käes 6hupall, siis sul polegi v6imalik masendusse langeda. Pintsaku h6lmad lehvimas, hyppan loikudesse plärts! ja plärts! ning naeran veidi omaette.
Vihm on igal pool ja seda tuleb aina juurde. Muru hakkaski alles kuivusega harjuma. Tavalise tolmuse munakivisillutise asemel on madal j6gi. Mööda paekiviseina voolab sellele juurde veel terve hulk. On hämar, missiis et tegelikult on päev. Ninna tungib vihma l6hn. Ja lillede oma. K6rvadesse aga vaikus, ka linnud on peidus. Ainult autodel meeldib myriseda kusagil majade taga, mille kyljes on m6lkis vihmaveetorud ja mille akende peal passivad kassid, kindlalt kaitstuna klaasi taga.
Vihm p6rkab 6hupallilt mis seet6ttu kumiseb seest. Keegi pole mind vaatamas, ning päike ka ei paista - aga ikkagi kannan ma päikeseprille. Vihmapiisad jooksevad mööda klaasi, ylevalt alla ja alt yles. Mu pintsak on märg ja raske, isegi veidi ebamugav. Huvitav, mis tunne puudel olla on.
Ma jään korraks yhe kangi alla seisma et ennast veidi kohendada ja silmadest vesi välja pyhkida, prillid jätan seniks prygikasti kaanele. Raputan pintsakut, aga sellest pole kasu, pabertaskurätikuga pyhin puhtaks näo ja juuksed ajan sassi. Käed kuivatan ära märgade pykste kylge, seejärel torkan prillid jälle näkku.
Kohe kui ma kangi alt välja astun, ilmub tema ka välja. Alati on nii - kui ma olen endal alles juukseid l6iganud, siis me trehvame kuidagi alati ja kindla peale. Seekord oli sama moodi. Tema seda asja ei tea, aga mulle tundub see natuke naljakas. Ja sellele m6elda, kui ma iga päev peaks juukseid l6ikama, siis ei saaks ta minust ju yldse lahti. Ma oleks nagu needus.
Ta ehmatab korraks sest ta oleks minuga peaaegu kokku p6rganud, neelatab siis, vaatab mind imestunud näoga, naeratab ta ja ytleb "Oh, no tsau, tore sind siin vihmasena näha!" Mina teretan teda vastu, aga ma ei suru ta kätt. Sellepärast ka et mu käed on selleks liiga märjad, aga rohkem ikka sellepärast et ta hoiab midagi syles ja ma ei taha talle ebamugavusi tekitada.
Paistab et ta on kauem vihma käes olnud kui mina, tema triibuline kampsun on täiesti läbimärg. Juuksed on tuul tal sassi ajanud ja see sobib talle väga, aga ma ei ytle talle seda kui hästi ta välja näeb. Nagunii ta teab et ma ytlen seda praegu m6ttes, miks ta muidu mulle niimoodi naerataks. Siis ta raputab oma pead nii et mulle vett pihta pritsib ning seejärel vaatab ta mind korraks pilkavalt. Aga ta ei m6tle sellega kunagi halba. Ma naeratan. Ta pilgutab mulle silma.
Tal on syles veel yks kampsun, see teine on peaaegu kuiv. V6i 6igemini vähemmärg. Tundub, nagu ta oleks seda ka endaga katnud, ning k6ike muud teinud mida vähegi suutis et see märjaks ei saaks. Ta taipab et ma tahan kangesti näha mis seal sees on, ning ta kutsub mind koos endaga uuesti selle kangi alla varju.
Peale m6ningat pusimist tuleb hoolikalt kokkumässitud kampsuni seest välja maailmak6igearmsama pisikese kassipoja magav kogu. Teda ei julgegi paitada, äkki ärkab veel yles. Ja ka ilma katsumata tundub ta k6ige pehmem ja k6ige ideaalsema peene ilusatriibulise veidi pruunika karvaga, kellel on maailmak6igearmsamad pisikesed valged käpad mis on talla alt roosad.
Leitud oli ta mere äärest yhest karbist. Keegi oli ta sinna jätnud, lihtsalt omapead. Lihtsalt sellise kassi, kelle silmad alles hakkavad lahti minema ja kes ei saaks veel ise hakkama. Lihtsalt sellepärast et polnud vist ruumi, v6i et oleks vähem tyli. Et keegi teda ei tahtnud, ja et köögip6randal on niigi kassikarvu. Ja et sydametunnistus rohkem piinaks.
Ma olin täitsa s6natu, sest minumeelest oli selle kassi päästmine kohe vägagi ilus tegu. Ma ei taibanud midagi öelda, v6i tahtsin aga sellest ei tulnud midagi välja. vist ainult pilgutasin silmi ja ei osanud oma käsi kuidagi hoida. Tegin suu lahti ja natukese aja pärast panin lihtsalt uuesti kinni. Täpselt nagu seda teeb kala, kes on kogemata v6i meelega kuivale jäänud. Hea et ma ennast k6rvalt ei näinud. Äkitselt libises mu käest ära 6hupall.
Enamus inimestest lähevad siis varju, nagu vihm paha oleks. Nagu ta sööks neil riided seljast v6i sulataks näo yles. Ja nad ei jää selle l6ppu ka ootama, vaid loobuvad oma tavalistest plaanidest ega näita ennast siis enam linnapeal, teevad hoopis teisi asju. V6ibolla isegi kasulikke. Nemad arvavad et nende päev ongi rikutud, aga tegelikult on see päästetud. Just siis ongi hea ja rahulik, siis on palju rohkem ruumi. Ja inimestega ei ole siis tyli, ega ka trygimist v6i midagi veel hullemat. Ma k6nnin nagu elaksin ma yksikul saarel. Ja kui sul on käes 6hupall, siis sul polegi v6imalik masendusse langeda. Pintsaku h6lmad lehvimas, hyppan loikudesse plärts! ja plärts! ning naeran veidi omaette.
Vihm on igal pool ja seda tuleb aina juurde. Muru hakkaski alles kuivusega harjuma. Tavalise tolmuse munakivisillutise asemel on madal j6gi. Mööda paekiviseina voolab sellele juurde veel terve hulk. On hämar, missiis et tegelikult on päev. Ninna tungib vihma l6hn. Ja lillede oma. K6rvadesse aga vaikus, ka linnud on peidus. Ainult autodel meeldib myriseda kusagil majade taga, mille kyljes on m6lkis vihmaveetorud ja mille akende peal passivad kassid, kindlalt kaitstuna klaasi taga.
Vihm p6rkab 6hupallilt mis seet6ttu kumiseb seest. Keegi pole mind vaatamas, ning päike ka ei paista - aga ikkagi kannan ma päikeseprille. Vihmapiisad jooksevad mööda klaasi, ylevalt alla ja alt yles. Mu pintsak on märg ja raske, isegi veidi ebamugav. Huvitav, mis tunne puudel olla on.
Ma jään korraks yhe kangi alla seisma et ennast veidi kohendada ja silmadest vesi välja pyhkida, prillid jätan seniks prygikasti kaanele. Raputan pintsakut, aga sellest pole kasu, pabertaskurätikuga pyhin puhtaks näo ja juuksed ajan sassi. Käed kuivatan ära märgade pykste kylge, seejärel torkan prillid jälle näkku.
Kohe kui ma kangi alt välja astun, ilmub tema ka välja. Alati on nii - kui ma olen endal alles juukseid l6iganud, siis me trehvame kuidagi alati ja kindla peale. Seekord oli sama moodi. Tema seda asja ei tea, aga mulle tundub see natuke naljakas. Ja sellele m6elda, kui ma iga päev peaks juukseid l6ikama, siis ei saaks ta minust ju yldse lahti. Ma oleks nagu needus.
Ta ehmatab korraks sest ta oleks minuga peaaegu kokku p6rganud, neelatab siis, vaatab mind imestunud näoga, naeratab ta ja ytleb "Oh, no tsau, tore sind siin vihmasena näha!" Mina teretan teda vastu, aga ma ei suru ta kätt. Sellepärast ka et mu käed on selleks liiga märjad, aga rohkem ikka sellepärast et ta hoiab midagi syles ja ma ei taha talle ebamugavusi tekitada.
Paistab et ta on kauem vihma käes olnud kui mina, tema triibuline kampsun on täiesti läbimärg. Juuksed on tuul tal sassi ajanud ja see sobib talle väga, aga ma ei ytle talle seda kui hästi ta välja näeb. Nagunii ta teab et ma ytlen seda praegu m6ttes, miks ta muidu mulle niimoodi naerataks. Siis ta raputab oma pead nii et mulle vett pihta pritsib ning seejärel vaatab ta mind korraks pilkavalt. Aga ta ei m6tle sellega kunagi halba. Ma naeratan. Ta pilgutab mulle silma.
Tal on syles veel yks kampsun, see teine on peaaegu kuiv. V6i 6igemini vähemmärg. Tundub, nagu ta oleks seda ka endaga katnud, ning k6ike muud teinud mida vähegi suutis et see märjaks ei saaks. Ta taipab et ma tahan kangesti näha mis seal sees on, ning ta kutsub mind koos endaga uuesti selle kangi alla varju.
Peale m6ningat pusimist tuleb hoolikalt kokkumässitud kampsuni seest välja maailmak6igearmsama pisikese kassipoja magav kogu. Teda ei julgegi paitada, äkki ärkab veel yles. Ja ka ilma katsumata tundub ta k6ige pehmem ja k6ige ideaalsema peene ilusatriibulise veidi pruunika karvaga, kellel on maailmak6igearmsamad pisikesed valged käpad mis on talla alt roosad.
Leitud oli ta mere äärest yhest karbist. Keegi oli ta sinna jätnud, lihtsalt omapead. Lihtsalt sellise kassi, kelle silmad alles hakkavad lahti minema ja kes ei saaks veel ise hakkama. Lihtsalt sellepärast et polnud vist ruumi, v6i et oleks vähem tyli. Et keegi teda ei tahtnud, ja et köögip6randal on niigi kassikarvu. Ja et sydametunnistus rohkem piinaks.
Ma olin täitsa s6natu, sest minumeelest oli selle kassi päästmine kohe vägagi ilus tegu. Ma ei taibanud midagi öelda, v6i tahtsin aga sellest ei tulnud midagi välja. vist ainult pilgutasin silmi ja ei osanud oma käsi kuidagi hoida. Tegin suu lahti ja natukese aja pärast panin lihtsalt uuesti kinni. Täpselt nagu seda teeb kala, kes on kogemata v6i meelega kuivale jäänud. Hea et ma ennast k6rvalt ei näinud. Äkitselt libises mu käest ära 6hupall.
# postitas evert : 10:18 PM
laupäev
Karjed.
Ma ärkan hommikul üles kõhutundest nagu peaks äratuskell mind äratama, aga see on sootuks miski muu. Äratuskellani on jäänud täpselt tund. Ma vist nägin ärkamist unes ja selle peale ärkasingi. Või lugesin ma unes kogu aeg salaja aega. Parem oleks kui ei ja parema meelega ma sellele enam ei mõtleks. Vähemalt täna hommikul.
Ma tõmban särgi selga aga ei viitsi seda kinni nööpida, ja avastan siis et teetass juba aurab kummutil, mis on äärmiselt kohe äärmiseltäärmiselt veider, õues on vist külm. Kas see on tõesti see eilne teetass, saab ta olla veel kuum? Õues on vist väga külm ja toas on soe, akna taga on udu ja akna vahelt puhub mulle näkku vägagi äratavat õhku. Värsket värsket, vareseid täis. Vareseid ja teisi musti linde, ka neid kellele vaid haigused kõlbavad. Kusagil eemal on järv, ja järve on selles õhus ka. Järv nagu kutsuks mind aga ei kutsu ka, mingi sõnum selles õhus aga on. Panen sussid jalga.
Ma magan iga öö erinevas toas, mulle nii lihtsalt meeldib. See maja on minu vastu sõbralikum kui need teised milles ma olnud olen, ta nagu teeks midagi minuga. Mida, seda ma praegu öelda ei oska. Võibolla pole ta veel piisavalt teinud, võibolla olen ma liiga rumal et muutusi veel märgata. Võibolla ma lihtsalt ei tunnista veel neid. Aga ma tunnen ennast siin hästi. Ka öösiti, ka teatud päevadel. Ka sama udustel päevadel nagu täna, tähtpäevadel, minu sünnipäeval, kahekümnendal kuupäeval, isegi täiskuu ajal. Keldris, pööningul, kolmandal korrusel - kus ma hetkel olengi, maja taga ning tornides milles ma tegelikult küll ainult unes olla olen saanud. Ma seisan koridoris, kolmandal korrusel, mu ees ripub suur kroonlühter, kui treppide käetugedele toetuda siis nad ragisevad veidi, lühtri kohal on mõned katuseaknad katki, esimese korruse musta-valgele ruudulisele põrandale on sealtkaudu langenud veidi puulehti mis nüüdseks on tõmbunud tumedaks, kuldpruuniks, kui neile peale astuda siis kindla peale nad krabiseksid veidi. Vihmasel ajal tekivad sinna alla hoopis lombid. Treppidel on seltsiks nende kohal rippuvad vanad maalid. Raamid on neil tuhmid, nurkadest kulunud ja nende ülemisel äärel on kindlasti tolmu. Portreed ise tunduvad imelikud, öösiti isegi veidi hirmuäratavad, kui neist küünlavalguse käes mööda minna (trepid kriuksuvad naljakalt, muide) siis nad läigivad metalselt ja nende minu jaoks täiesti võhivõõraste inimeste pilgud nagu jälgiksid seda liikuvat valgust, hoopis teistsuguse ilmega, hoopis palju näljasemaga. Võibolla neile lihtsalt meeldivad küünlad, kes teab.
Teise korruse põhjapoolses otsas, kohe peaukse kohal, on suur veranda kus mul olla meeldib. See on ülení valge, nagu nad olema peavadki. Lillepostamentide ja kuivanud puulehtedega, pinkidega ja ühe pisikese lauaga. Mööda seinu ronib metsviinamari, neid on ka sammastel, maja ees on ringtee millel kasvab punaseid ja valgeid lilli, ja sealt edasi kastaniallee väga ilusate noorte kastanipuudega mis võiks ulatuda kuni lõpmatuseni välja. Enne väravat on veel linnubassein, siit verandalt on kuulda peene kruusa peal jooksvaid samme. Mõnikord. Aga sellele ei meeldi mul mõelda. Sest ma ei tea kumb on halvem - kas see et need sammud seal päriselt astuvad, või see et ma seda kõike hoopis ette kujutan.
Mõnikord öösiti on see mind hirmutanud just eriti, väga kindlatel aegadel mille järgi võiks iga maailma kella õigeks keerata - või siis hoopis valeks, näiteks Tokyo kellad võiksid küll minu aega näidata, see ei häiriks mind mitte üks põrm. Mis seos neil on minuga, seda ma ei tea - ka ei tahaks ma mõelda sellele mis plaan neil minuga on, kuid maja nad tunnevad küll hästi, kindlasti paremini kui mina. Kindlasti teavad nad sissepääse isegi tornidesse, mida ma kunagi üles ei leia, kindlasti on kusagil ka nende jaoks ühed uksed. On need kindlad päevad, kui need sammud tulevad mööda alleed, tulevad nii nagu hoog oleks neil sees. Linnubasseinist võtavad ühed sammud vett ja pritsivad teist, siis nad naeravad veidi - või teevad seda üksteise pilkamiseks, siis tormavad nad majani, ajavad teineteist taga postide vahel ja rebivad lahti ukse. Sammud viivad neid kusagile teise korruse ruumi, võibolla mõnesse neist mille uks on lukustatud, võibolla mitte ainult lukustatud, vaid ka kinni naelutatud ja seest poolt müüritud. Ja parem oleks. Kui nad sinna ruumi jõuavad ei tundugi nende "mäng" enam niiväga Mäng. Mõnda aega kostab vaikus, siis aga läbilõikav karje, kõige hullumeelsema kõlaga kohutav karje. Siis jälle vaikus, miski muu ei saaks vist tulla nii järsult kui see. Ja peale seda nutt, vaikne hale tasane pisaranutt. Minu ülesandeks jääb mõelda kumb neist on rumalam, ning verandal unistada. Sussid jalas. Ning mõelda sellele ka, kuidas ja kes ja kustkohast tuleb hommikuti see aurav tee mu kummutile.
Ma tõmban särgi selga aga ei viitsi seda kinni nööpida, ja avastan siis et teetass juba aurab kummutil, mis on äärmiselt kohe äärmiseltäärmiselt veider, õues on vist külm. Kas see on tõesti see eilne teetass, saab ta olla veel kuum? Õues on vist väga külm ja toas on soe, akna taga on udu ja akna vahelt puhub mulle näkku vägagi äratavat õhku. Värsket värsket, vareseid täis. Vareseid ja teisi musti linde, ka neid kellele vaid haigused kõlbavad. Kusagil eemal on järv, ja järve on selles õhus ka. Järv nagu kutsuks mind aga ei kutsu ka, mingi sõnum selles õhus aga on. Panen sussid jalga.
Ma magan iga öö erinevas toas, mulle nii lihtsalt meeldib. See maja on minu vastu sõbralikum kui need teised milles ma olnud olen, ta nagu teeks midagi minuga. Mida, seda ma praegu öelda ei oska. Võibolla pole ta veel piisavalt teinud, võibolla olen ma liiga rumal et muutusi veel märgata. Võibolla ma lihtsalt ei tunnista veel neid. Aga ma tunnen ennast siin hästi. Ka öösiti, ka teatud päevadel. Ka sama udustel päevadel nagu täna, tähtpäevadel, minu sünnipäeval, kahekümnendal kuupäeval, isegi täiskuu ajal. Keldris, pööningul, kolmandal korrusel - kus ma hetkel olengi, maja taga ning tornides milles ma tegelikult küll ainult unes olla olen saanud. Ma seisan koridoris, kolmandal korrusel, mu ees ripub suur kroonlühter, kui treppide käetugedele toetuda siis nad ragisevad veidi, lühtri kohal on mõned katuseaknad katki, esimese korruse musta-valgele ruudulisele põrandale on sealtkaudu langenud veidi puulehti mis nüüdseks on tõmbunud tumedaks, kuldpruuniks, kui neile peale astuda siis kindla peale nad krabiseksid veidi. Vihmasel ajal tekivad sinna alla hoopis lombid. Treppidel on seltsiks nende kohal rippuvad vanad maalid. Raamid on neil tuhmid, nurkadest kulunud ja nende ülemisel äärel on kindlasti tolmu. Portreed ise tunduvad imelikud, öösiti isegi veidi hirmuäratavad, kui neist küünlavalguse käes mööda minna (trepid kriuksuvad naljakalt, muide) siis nad läigivad metalselt ja nende minu jaoks täiesti võhivõõraste inimeste pilgud nagu jälgiksid seda liikuvat valgust, hoopis teistsuguse ilmega, hoopis palju näljasemaga. Võibolla neile lihtsalt meeldivad küünlad, kes teab.
Teise korruse põhjapoolses otsas, kohe peaukse kohal, on suur veranda kus mul olla meeldib. See on ülení valge, nagu nad olema peavadki. Lillepostamentide ja kuivanud puulehtedega, pinkidega ja ühe pisikese lauaga. Mööda seinu ronib metsviinamari, neid on ka sammastel, maja ees on ringtee millel kasvab punaseid ja valgeid lilli, ja sealt edasi kastaniallee väga ilusate noorte kastanipuudega mis võiks ulatuda kuni lõpmatuseni välja. Enne väravat on veel linnubassein, siit verandalt on kuulda peene kruusa peal jooksvaid samme. Mõnikord. Aga sellele ei meeldi mul mõelda. Sest ma ei tea kumb on halvem - kas see et need sammud seal päriselt astuvad, või see et ma seda kõike hoopis ette kujutan.
Mõnikord öösiti on see mind hirmutanud just eriti, väga kindlatel aegadel mille järgi võiks iga maailma kella õigeks keerata - või siis hoopis valeks, näiteks Tokyo kellad võiksid küll minu aega näidata, see ei häiriks mind mitte üks põrm. Mis seos neil on minuga, seda ma ei tea - ka ei tahaks ma mõelda sellele mis plaan neil minuga on, kuid maja nad tunnevad küll hästi, kindlasti paremini kui mina. Kindlasti teavad nad sissepääse isegi tornidesse, mida ma kunagi üles ei leia, kindlasti on kusagil ka nende jaoks ühed uksed. On need kindlad päevad, kui need sammud tulevad mööda alleed, tulevad nii nagu hoog oleks neil sees. Linnubasseinist võtavad ühed sammud vett ja pritsivad teist, siis nad naeravad veidi - või teevad seda üksteise pilkamiseks, siis tormavad nad majani, ajavad teineteist taga postide vahel ja rebivad lahti ukse. Sammud viivad neid kusagile teise korruse ruumi, võibolla mõnesse neist mille uks on lukustatud, võibolla mitte ainult lukustatud, vaid ka kinni naelutatud ja seest poolt müüritud. Ja parem oleks. Kui nad sinna ruumi jõuavad ei tundugi nende "mäng" enam niiväga Mäng. Mõnda aega kostab vaikus, siis aga läbilõikav karje, kõige hullumeelsema kõlaga kohutav karje. Siis jälle vaikus, miski muu ei saaks vist tulla nii järsult kui see. Ja peale seda nutt, vaikne hale tasane pisaranutt. Minu ülesandeks jääb mõelda kumb neist on rumalam, ning verandal unistada. Sussid jalas. Ning mõelda sellele ka, kuidas ja kes ja kustkohast tuleb hommikuti see aurav tee mu kummutile.
# postitas evert : 1:55 AM
kolmapäev
Kirjutuslauaalunesalasahtel.
Ma tulin täpselt samal ajal samas peatuses maha, täpselt õigel päeval ja õigel kellaajal, päike paistis täpselt samast kohast kui vaadata täpselt tornide suunas, täpselt samal trepil istus sama naine. Kassid keerlesid ta ümber täpselt samamoodi nagu alati, tema aga teadis täpselt milleks ta seal istub. Oli ka sama kuum, sest oli keskpäev. Täpselt sama kuum kui eile aga mulle tundus et isegi veidi kuumem. Eriti kuum oli veel päikese käes, aga mina kõmpisin varjus kus on jahedam kuid kus on hämaram ka.
Ma teadsin ette et sa istud aknal, oma toa aknal teisel korrusel, akende ümber kollane vana puumaja ja selle kohal varsti katus, enne küll kolmas korrus ka mis elab inimtühjalt. Sul on jalas helepruunikad laheda mustriga ruudulised poolpikad püksid, sul on seljas kollane maika ja selle alt paistavad valged rinnahoidjapaelad, sul on kõrvaklapid peas ja päikeseprillid ees, sa istud nii et üks jalg on aknalaual ja sa toetad seljaga vastu aknaraami. Plätud oled sa teineteise kõrvale väga korralikult sättinud, nad ootavad sind akna all põrandal. Su põrandal pole peaaegu ühtegi kübet tolmu ja pehmel vaibal on mõned avatud raamatud, ning üks ajakiri meestest mida lugedes sulle meeldib naerda veidi. Plaadiriiulilt on parimad plaadid voodile ritta seatud, õigemini on nad päris laiali, aeg-ajalt sa valid neist mõne mida kuulata ja siis tuled aknale tagasi. Su kaelakett sädeleb päikese käes veidi ja sa muigad kui ma sealt niimoodi tulen. Kui vesi oleks hõbedast meenutaksid su kõrvaehted imekaunist nirisevat vett. Ja siis jood veidi mullidega vett nagu olekski sul sellest janu tekkinud, klaasist milles on tükike sidrunit. Sul on tumepunased (ja lumivalged) kardinad ja sulle endale meeldib nendega peaaegu sama palju mängida, kui su tumedale kassile kellel on kollased silmad kuid kes magab hetkel tugitoolil. Sul on heledad juuksed ja sa kannad tänase päeva patsikummi esimest korda, see on päris uus ja samas ka vana, sest sa unustasid selle vahepeal ära. Taburetil su raamaturiiuli juures on kausitäis magusaid ploome, aga sul pole kõht tühi. Su tuba lõhnab hästi, ning kõik mis seal sees on, on sinu oma. Sa oled pidevalt oma asjade keskel, sest teised asjad polegi nii huvitavad vist. Sul on õrn päevitus, sa paistad nagu oleksid kuldne.
Kõrvaltoas klaasplaadiga laual on su telefon, millel on mitu vastamata kõnet. Need on teinud su sõbranna, kes elab vastasmajas, aga sa ei kuulnud helinaid sest nad on välja lülitatud. Sõbrannal pole kodus kedagi ja ise on ta linnas, muidu oleks vist temagi aknal või lehvitaks ta sulle avatud aknast. Teil meeldib teineteisele aknast aknasse tantsida, kui te saate mõne uue fantastiliselt hästisobiva seeliku, särgi või jaki. All ritmikul olevatel inimestel pole sellest kõigest õrna aimugi, aga te ei kuuleks samal ajal teineteise sõnu sest autodel meeldib kangesti müriseda. Võibolla selleks te helistategi nii tihti ja räägite mõnikord samal ajal juttu kui akna taga seisate, kuigi praegu pole sul selleks tuju. Ja ehk sa parema meelega paluksid tal endale hoopis külla tulla, või tegelikult piisaks teil mõlemal vaid korrus treppimööda allapoole ronida ja maja ees tee keskel kokku saada.
Küünlad ootavad õhtut ja peegel seda et sa ennast vaataksid, aga sa kiusad teda meelega. Su kirjutuslaual on föön, kuigi sa ei föönita ennast kunagi, ning voodi kõrval põrandal on kohvitass mis lõhnab maailmaparima kohvi järgi. Siis sa tõused korraks üles, jätad plätud omaette ja lähed korraks kõrvaltuppa, sest sul jäi enne mingi olulise asja tegemine pooleli. Ukse paned sa enda järgi kinni aga aken jääb avatuks, mõlemad aknapooled on tänavapoole ja uksesulgemise ajal lehvivad su kardinad korraks aknast välja. Koos lõhnaga mida on nüüd vist igal pool ja igaveseks. Aga su kirjutuslaual on saladusi peita, kõige salajasemaid ja tähtsamaid asju peidab tema sisemus. Mitte föön ega lamp, mitte ka pliiatsitops, vaid päris sisemus, nii sisemus et seda sisemust avastada peab põlvili põrandal olema kirjutuslaua ees. Siis näeb kirjutuslaua kumeruste ja puidu mustri vahel kriimustuste moodi jooni, aga ainult kui hästi vaadata, nagu oleks lakk seal meelega jooneline. Vastu valgust ta peegeldab veidralt. Seal on tegelikult üks sahtel, sahtel millel on küljes lukk. Mida ta sisaldab, on võimatu öelda, ka arvata ei maksa, ja vaadata ta lubab vaid ühel. Ka mina ei näe, nii kaugele siit kus ma olen ju ei näe.
Ma teadsin ette et sa istud aknal, oma toa aknal teisel korrusel, akende ümber kollane vana puumaja ja selle kohal varsti katus, enne küll kolmas korrus ka mis elab inimtühjalt. Sul on jalas helepruunikad laheda mustriga ruudulised poolpikad püksid, sul on seljas kollane maika ja selle alt paistavad valged rinnahoidjapaelad, sul on kõrvaklapid peas ja päikeseprillid ees, sa istud nii et üks jalg on aknalaual ja sa toetad seljaga vastu aknaraami. Plätud oled sa teineteise kõrvale väga korralikult sättinud, nad ootavad sind akna all põrandal. Su põrandal pole peaaegu ühtegi kübet tolmu ja pehmel vaibal on mõned avatud raamatud, ning üks ajakiri meestest mida lugedes sulle meeldib naerda veidi. Plaadiriiulilt on parimad plaadid voodile ritta seatud, õigemini on nad päris laiali, aeg-ajalt sa valid neist mõne mida kuulata ja siis tuled aknale tagasi. Su kaelakett sädeleb päikese käes veidi ja sa muigad kui ma sealt niimoodi tulen. Kui vesi oleks hõbedast meenutaksid su kõrvaehted imekaunist nirisevat vett. Ja siis jood veidi mullidega vett nagu olekski sul sellest janu tekkinud, klaasist milles on tükike sidrunit. Sul on tumepunased (ja lumivalged) kardinad ja sulle endale meeldib nendega peaaegu sama palju mängida, kui su tumedale kassile kellel on kollased silmad kuid kes magab hetkel tugitoolil. Sul on heledad juuksed ja sa kannad tänase päeva patsikummi esimest korda, see on päris uus ja samas ka vana, sest sa unustasid selle vahepeal ära. Taburetil su raamaturiiuli juures on kausitäis magusaid ploome, aga sul pole kõht tühi. Su tuba lõhnab hästi, ning kõik mis seal sees on, on sinu oma. Sa oled pidevalt oma asjade keskel, sest teised asjad polegi nii huvitavad vist. Sul on õrn päevitus, sa paistad nagu oleksid kuldne.
Kõrvaltoas klaasplaadiga laual on su telefon, millel on mitu vastamata kõnet. Need on teinud su sõbranna, kes elab vastasmajas, aga sa ei kuulnud helinaid sest nad on välja lülitatud. Sõbrannal pole kodus kedagi ja ise on ta linnas, muidu oleks vist temagi aknal või lehvitaks ta sulle avatud aknast. Teil meeldib teineteisele aknast aknasse tantsida, kui te saate mõne uue fantastiliselt hästisobiva seeliku, särgi või jaki. All ritmikul olevatel inimestel pole sellest kõigest õrna aimugi, aga te ei kuuleks samal ajal teineteise sõnu sest autodel meeldib kangesti müriseda. Võibolla selleks te helistategi nii tihti ja räägite mõnikord samal ajal juttu kui akna taga seisate, kuigi praegu pole sul selleks tuju. Ja ehk sa parema meelega paluksid tal endale hoopis külla tulla, või tegelikult piisaks teil mõlemal vaid korrus treppimööda allapoole ronida ja maja ees tee keskel kokku saada.
Küünlad ootavad õhtut ja peegel seda et sa ennast vaataksid, aga sa kiusad teda meelega. Su kirjutuslaual on föön, kuigi sa ei föönita ennast kunagi, ning voodi kõrval põrandal on kohvitass mis lõhnab maailmaparima kohvi järgi. Siis sa tõused korraks üles, jätad plätud omaette ja lähed korraks kõrvaltuppa, sest sul jäi enne mingi olulise asja tegemine pooleli. Ukse paned sa enda järgi kinni aga aken jääb avatuks, mõlemad aknapooled on tänavapoole ja uksesulgemise ajal lehvivad su kardinad korraks aknast välja. Koos lõhnaga mida on nüüd vist igal pool ja igaveseks. Aga su kirjutuslaual on saladusi peita, kõige salajasemaid ja tähtsamaid asju peidab tema sisemus. Mitte föön ega lamp, mitte ka pliiatsitops, vaid päris sisemus, nii sisemus et seda sisemust avastada peab põlvili põrandal olema kirjutuslaua ees. Siis näeb kirjutuslaua kumeruste ja puidu mustri vahel kriimustuste moodi jooni, aga ainult kui hästi vaadata, nagu oleks lakk seal meelega jooneline. Vastu valgust ta peegeldab veidralt. Seal on tegelikult üks sahtel, sahtel millel on küljes lukk. Mida ta sisaldab, on võimatu öelda, ka arvata ei maksa, ja vaadata ta lubab vaid ühel. Ka mina ei näe, nii kaugele siit kus ma olen ju ei näe.
# postitas evert : 3:35 PM
esmaspäev
Neljapäev.
See teeehitus ei lõppe vist iial. Töömehed on lihtsalt jube aeglased. Öötöömehed samuti, kui neid üldse ongi sest neid on kindlasti palju vähem kui tavalisi täiesti keskmisi väikesepalgalisi inimesi. Mina pean ka ringiga minema, ringigaminnes tekib mul alati kakaoisu. Võibolla seda teeb kõikvõimalik õietolm, mis just praegu eriti levib. Mina olen vist ka üks neist, kellel on allergia. Mõnikord on mõnus jahe õhtu, aga mõnikord on isegi ringiga minemiseks liiga palav ilm. Aga õnneks ma tean, kuidas otse saab, otse majade vahelt kus on jahe, varjuline ja inimtühi. Aedadest saab kergesti üle sest nad pole väga kõrged, ning mõnikord saab minna ka alt. Mõnel aial on väravad. Kuigi ma ei käi seda rada tihti, teab mind väga hästi üks vanamammi, kes mõnikord hoovitoolil istub oma kaunist kassi silitades või teeb ta seda akna peal, mõnikord ta hoopis tukub oma hoovi võrkkiigel. Ma lihtsalt tunnen, et ma olen talle jäänud meelde. Nädala lõpupoole on tema aed mõnikord riietekuivatusväljaks muutunud, kõikjal ripub siis nööridel pesu, tal on punased, rohelised ja sinised pesupulgad. Hoovis on võssakasvanud vana kalabassein, kunagi seal ehk kasvas vesiroose. Tal on gaasiballooni kapis suur herilasepesa, pirnipuu tipus varesepesa ja tema kõrvalnaabri magamistuba näeb välja nagu seapesa, sest see naaber ei ela seal õieti enam kuid, vaid mõni öö satub ta sinna vaid magama. Ei teagi mida ta päeva ajal teeb. Tema vastashoov on "Kurepesa" nimelise lasteaia oma, suvel ei sumise see nagu muudel aegadel. Kui sajaks vaid vihma.
Vastasmaja ülakorruse akna taga aga on alati keegi. Üks nägu, klaasi taga lõksus, millest võib välja lugeda kõikvõimalikke sügavusi. Sellest pilgust, sellest Kuidas ta vaatab. Tema kortsudest, tema naha veidrustest ja sellest et ta ei hinga kuigi kergelt. Sellest kuidas ta lõhnaks, kui ta kellelgi ennast nuusutada laseks. Aga ta ka ei räägi kellegiga. Ja ta ei liigu sealt kuhugile, sest ta on ratastoolis. Mina ei tea teda üldse, aga tema teab väga hästi, mis tunne on nii sootuks muutuda et kui sa lähed peegli siis nagu vaataks sulle sealt vastu keegi võõras. Võõraste tuhmide silmadega mis enam kuigi hästi ei näe. Silmade ümbert punane ja must. Ja kui sa tahad midagi öelda, siis alguses nagu sealt ei tulekski midagi ja kui lõpuks tulebki, siis vaid midagi hirmutavat, midagi nii sootuks tundmatut et see ajab kiljatama. Midagi ainult sellest, millest keegi aru ei saa, isegi kui tahaks. See on nagu mõni võõras keel. Mingi susin ja vilin, mingi võõras lälin millel pole mingit mõtet. Isegi kui sa tahad öelda midagi konkreetset. Mõnda sõna või mingit kindlat üksikut tähte, raamatu pealkirja või peatüki oma. Isegi asju ei suuda ta mõnikord tõsta, ainult ümber suudab ta neid ajada.
Ma arvan et peale ärkamist on tema esimene soov uuesti magama jääda. Ja kui ma teda niimoodi vaatan, ei suuda ma ise midagi mõelda või öelda. Minu sisse poeb mingi imelik nõrkus, nagu oleks see viirus või mõni tundmatu haigus mis suudab ennast minu sees peita terve igaviku ilma et ma temast ise midagi teaks. Ja just siis, kui ma olen kõige nõrgem, murrab ta mu maha täielikult. Mul tekib tunne, kui ma oma rõdul olen, et need inimesed kes all kõnnivad ei olegi inimesed. Et ma ise ei ole rõdulgi. Või et taevas pilvede taga on hoopis üks tobe sinine krõbisev kilekott ja et kõik muu on ka nali. Et kõik naeravad, kõik peale minu. Kõik näitavad näpuga ja söövad kandiku pealt oma sõnu, söövad ja seejärel käeseljaga pühivad oma huultelt ära vere. Ja mul tekib tahtmine ennast lüüa või kägistada. Või teha endale muud moodi haiget. Lõpuks viskan ma ennast lihtsalt pikali ja mõtlen selle üle kui tobe see kõik on ja kui tühine on kõik muu. Ning hommikul on jälle kõik korras.
Vastasmaja ülakorruse akna taga aga on alati keegi. Üks nägu, klaasi taga lõksus, millest võib välja lugeda kõikvõimalikke sügavusi. Sellest pilgust, sellest Kuidas ta vaatab. Tema kortsudest, tema naha veidrustest ja sellest et ta ei hinga kuigi kergelt. Sellest kuidas ta lõhnaks, kui ta kellelgi ennast nuusutada laseks. Aga ta ka ei räägi kellegiga. Ja ta ei liigu sealt kuhugile, sest ta on ratastoolis. Mina ei tea teda üldse, aga tema teab väga hästi, mis tunne on nii sootuks muutuda et kui sa lähed peegli siis nagu vaataks sulle sealt vastu keegi võõras. Võõraste tuhmide silmadega mis enam kuigi hästi ei näe. Silmade ümbert punane ja must. Ja kui sa tahad midagi öelda, siis alguses nagu sealt ei tulekski midagi ja kui lõpuks tulebki, siis vaid midagi hirmutavat, midagi nii sootuks tundmatut et see ajab kiljatama. Midagi ainult sellest, millest keegi aru ei saa, isegi kui tahaks. See on nagu mõni võõras keel. Mingi susin ja vilin, mingi võõras lälin millel pole mingit mõtet. Isegi kui sa tahad öelda midagi konkreetset. Mõnda sõna või mingit kindlat üksikut tähte, raamatu pealkirja või peatüki oma. Isegi asju ei suuda ta mõnikord tõsta, ainult ümber suudab ta neid ajada.
Ma arvan et peale ärkamist on tema esimene soov uuesti magama jääda. Ja kui ma teda niimoodi vaatan, ei suuda ma ise midagi mõelda või öelda. Minu sisse poeb mingi imelik nõrkus, nagu oleks see viirus või mõni tundmatu haigus mis suudab ennast minu sees peita terve igaviku ilma et ma temast ise midagi teaks. Ja just siis, kui ma olen kõige nõrgem, murrab ta mu maha täielikult. Mul tekib tunne, kui ma oma rõdul olen, et need inimesed kes all kõnnivad ei olegi inimesed. Et ma ise ei ole rõdulgi. Või et taevas pilvede taga on hoopis üks tobe sinine krõbisev kilekott ja et kõik muu on ka nali. Et kõik naeravad, kõik peale minu. Kõik näitavad näpuga ja söövad kandiku pealt oma sõnu, söövad ja seejärel käeseljaga pühivad oma huultelt ära vere. Ja mul tekib tahtmine ennast lüüa või kägistada. Või teha endale muud moodi haiget. Lõpuks viskan ma ennast lihtsalt pikali ja mõtlen selle üle kui tobe see kõik on ja kui tühine on kõik muu. Ning hommikul on jälle kõik korras.
# postitas evert : 1:13 AM
teisipäev
Undsus.
Ma olin eile paberist. Ma polnud kaua maganud (vähemalt kahte ööd ma mäletan selgesti) ja viimati olin hommikuks söönud ühe võileiva ja lõunaks ühe jogurti. Mu käed olid kuivad ja karedad, ma oleksin võinud neid murda. Või voltida, ma oleksin võinud lõigata kääridega kõik nurgad ära, või igaveseks põletada oma keskmised näpud. Mul oli raske mõelda, eriti veel öelda ja lumivalge värvi vaatamine lõõskava päikese käes põletas mu limaskestadesse väikeseid auke, igasugune muu jutt tundus kuulamiseks liiga tüütu. Ma ei kanna käel kella, niiet mõlemad käed olid mul sama rasked, sama aeglased ja kobad. Ma ei pidanud kella vaatamagi et teada kas ma olen jälle hiljaks jäänud. Mitte nagu keegi ootaks mind kusagil, vihast nägu tulipunane. Oleks mul kell, näitaks ta alati kümne pärast üheksa või poolükskõik, või poolkamakaks. Taskus on mul kell, ta näitab alati neli minutit teistest rohkem. Mõnikord meeldib tal hoopis sahtlis olla, või väljalülitatud. Eriti aga padja all.
Kui ma kööki läksin, ajasin ma enne kirjutuslaual tassi (tühja) ümber, kuigi ma tahtsin hoopis ust avada. Ma lõin ennast valusalt ära vastu uksepiita, kuigi ma ei tundnud seda kohe vaid alles kusagil poole tee peal. Ma ei kuulnud helisid mis tulid kaugemalt kui meetrikauguselt - ükskõik kui valjud nad olid, polnud vajagi neid kuulda. Kõrvad oleks olnud nagu umbes ja aju liiga tardunud. Ukseläve mul õnneks pole, aga ma tean et ma oleks selle otsa kindlasti komistanud. Võibolla ma poleks enne hommikut märganudki et ma vahepeal kukkunud olin. Mõttes, niipalju kui ta lubab, oleksin ma ehk ka rõdule läinud, või vannituppa. Võibolla oleksin ma teinud akna lahti ja välisele aknalauale pooleks tunniks kinnisilmi istuma jäänud. Lõhnu nuusutama või küünitanud kõrvu kaugemaid helisid kuulama. Võibolla oleksin ma näinud teleskoopiliselt (nii, et ma näen ainult ühte punkti, võibolla autojuhi ehmunud nägu, või autonumbrit, või natukene sellest läbigi; võibolla midagi muud aga aegluubis või ajast edasigi; või kõike mis mööda on läinud, tagurpidi silme eest läbi jooksmas nii et ühtegi heli samal ajal ei kuulegi) väga kiiresti lähenevat autot ja leidnud ennast keset sõiduteed naermas. Võibolla oleksin ma siis teinud väikese õhulennu ja teiste autode katustelt ning esiklaasidelt põrgates alles peatunud kui suur tamm ette oleks tulnud, oma liiga paksu tüvega millest juba läbi ei tuiska. Siis ma oleksin maast oma hambad ning otsastrebitud vasaku käe üles korjanud ja koju pesukuivatusrõdult toodud riideid triikima läinud. Samal ajal vilistades, näiteks.
Või oleksin ma leidnud ennast keset lagendikku, mida ümbritsevad suured põlevad puud millest tuleb nii paksu suitsu et päikest ei olegi näha ja tekib tunne, nagu oleks juba öö käes. Võibolla oleks ma näinud ennast hoopis kõrvalt, just nii nagu kõik teised mind näevad, võibolla oleksin ma ennast vaadanud nii nagu teistel seda teha meeldib, võibolla oleksin ma ennast vaadanud hoopis teisiti. Võibolla oleksin ma endalt midagi küsida tahtnud, võibolla oleksin ma üritanud ennast näpistada. Võibolla siis oleksin ma näpistanud hoopis õhku ja avastanud et mind olemas ei olegi, võibolla oleksin ma hoopis ennast ära kortsutanud.
Siis ma panin käed vette. Mu käed muutusid kuni küünarnukkideni pehmeks, hiljem nad tuule käes narmendasid veidi. Ma ei tundnud midagi, ma ei tundnud leiget vett oma käte ümber - mu närvid juba magasid. Osad võibolla keerasid teise külje, osad unistasid sellest kuidas nad hommikul ringutavad ja teevad hääli nagu ärganud kass.
Kui ma kööki läksin, ajasin ma enne kirjutuslaual tassi (tühja) ümber, kuigi ma tahtsin hoopis ust avada. Ma lõin ennast valusalt ära vastu uksepiita, kuigi ma ei tundnud seda kohe vaid alles kusagil poole tee peal. Ma ei kuulnud helisid mis tulid kaugemalt kui meetrikauguselt - ükskõik kui valjud nad olid, polnud vajagi neid kuulda. Kõrvad oleks olnud nagu umbes ja aju liiga tardunud. Ukseläve mul õnneks pole, aga ma tean et ma oleks selle otsa kindlasti komistanud. Võibolla ma poleks enne hommikut märganudki et ma vahepeal kukkunud olin. Mõttes, niipalju kui ta lubab, oleksin ma ehk ka rõdule läinud, või vannituppa. Võibolla oleksin ma teinud akna lahti ja välisele aknalauale pooleks tunniks kinnisilmi istuma jäänud. Lõhnu nuusutama või küünitanud kõrvu kaugemaid helisid kuulama. Võibolla oleksin ma näinud teleskoopiliselt (nii, et ma näen ainult ühte punkti, võibolla autojuhi ehmunud nägu, või autonumbrit, või natukene sellest läbigi; võibolla midagi muud aga aegluubis või ajast edasigi; või kõike mis mööda on läinud, tagurpidi silme eest läbi jooksmas nii et ühtegi heli samal ajal ei kuulegi) väga kiiresti lähenevat autot ja leidnud ennast keset sõiduteed naermas. Võibolla oleksin ma siis teinud väikese õhulennu ja teiste autode katustelt ning esiklaasidelt põrgates alles peatunud kui suur tamm ette oleks tulnud, oma liiga paksu tüvega millest juba läbi ei tuiska. Siis ma oleksin maast oma hambad ning otsastrebitud vasaku käe üles korjanud ja koju pesukuivatusrõdult toodud riideid triikima läinud. Samal ajal vilistades, näiteks.
Või oleksin ma leidnud ennast keset lagendikku, mida ümbritsevad suured põlevad puud millest tuleb nii paksu suitsu et päikest ei olegi näha ja tekib tunne, nagu oleks juba öö käes. Võibolla oleks ma näinud ennast hoopis kõrvalt, just nii nagu kõik teised mind näevad, võibolla oleksin ma ennast vaadanud nii nagu teistel seda teha meeldib, võibolla oleksin ma ennast vaadanud hoopis teisiti. Võibolla oleksin ma endalt midagi küsida tahtnud, võibolla oleksin ma üritanud ennast näpistada. Võibolla siis oleksin ma näpistanud hoopis õhku ja avastanud et mind olemas ei olegi, võibolla oleksin ma hoopis ennast ära kortsutanud.
Siis ma panin käed vette. Mu käed muutusid kuni küünarnukkideni pehmeks, hiljem nad tuule käes narmendasid veidi. Ma ei tundnud midagi, ma ei tundnud leiget vett oma käte ümber - mu närvid juba magasid. Osad võibolla keerasid teise külje, osad unistasid sellest kuidas nad hommikul ringutavad ja teevad hääli nagu ärganud kass.
# postitas evert : 11:25 AM
pühapäev
Vurrud.
"Tšuu-tšuu," teeb vedur. See suitseva korstnaga rong, sellesama oma. Kriuksuvad rööpad all, vist natuke roostes ja kulunud, ehk kõveradki. Sellesama katusel (sildade alt ja tunnelitest niimoodi läbi sõita on ikka päris ohtlik) saab täitsa vabalt piknikku pidada. Õnneks ei tulnud meil teel ette sildu või tunneleid. Ja me olime katusel. Sest oli jäätisepäev ja lumi oli juba ära sulanud. Muru tärkas, linnud pressisid mune muneda ja vesi ojades kukkus solisema. Jää oli täielikult ära sulanud (talvel on sellise asja peale imelik mõelda, sest siis tundub see Külm nii loomulik, nagu peakski olema. Ja talviti.. ongi,) moosid olid ammu otsas, päike paistis kaugemalt aga oli soojem. Käe võis kinda seest välja võtta, sest pakane ei näpistanud seda. Kõik mis tasakaalust väljas oli, võttis oma endise kuju tagasi. Näod ei olnud ka enam nii kaamed ja tuimad ja tigedad ja plassid.
Kass, kes jaama juures alustassilt piima lakkus, oli arvatavasti just välja pugenud mõnest kuurist. Tal oli selline nägu peas, nagu tal oleks sellest kuurist ammuilma juba kõrini olnud, või meeldis talle lihtsalt piim niiväga. Kui ta oma vaakumissetõmbunud kõhu piima täis oli imenud (miks mulle kohe sääsed meenuvad?), nurrus ta tänutäheks ja hõõrus ennast vastu kilekotte müüva naise sääri. Paistab et kilekotikaup(naistele/)meestele meeldib kohe väga, kui mõni nuustiku sarnane närune narts ennast ligi kraabib, mutt lubas talle õhtul kala tuua kui ta selle ajani läheduses püsida kannatab. Kes teab, äkki kavatses ta selle kõutsi lausa kodustada ja lipse ja paelu täis riputada, aga meil polnud aega sinna passima jääda, oli vaja minna hoopis sõiduplaani vaatama, või vähemalt selle alla nägu tegema nagu mingist tühisest plaanist oleneks midagi.
Terminalis oli palju rahvast nagu ikka, osad olid vist päris kaua oodanud, mõned vist tahtsid kohe päris kaugele sõita. Mõni oli kahekesi, kuid enamus olid vist siiski üksinda, või hoopis terve perega. Need, kes mitmekesi olid, tukkusid pingil kordamööda. Üks valvas ja teised tukastasid selleks ajaks. Kusagil teise korruse kontoriruumis mängis raadio, infopunkt kisas välja nimesid ja vastavaid teateid, samuti ka mingite rongide aegu ja ühte hilinemist. Paljud kuulasid kõrvad kikkis, osad popsutasid piipu. Ajalehemüüjad kisasid päevakohaseid lööklauseid, nii mõnigi tahtis neid pikemalt lugeda. Kõik oli täpselt nii, nagu seal koguaeg olnud on. Pole vahet kas neli kuud tagasi või homme: kõik käib täpselt sama süsteemi järgi. See on nagu kommuun, millel on aegunud süsteem mida kunagi ei täiendata. Või nagu väga aeglase taibuga robot, kes on mõeldud ühte ja sama tööd tegema. Päevast päeva. Õhtust õhtusse. Nädalapäevadel ööläbi. Nädalalõpul viiest kahekümne kolme ja pooleni öösel.
Ma kandsin esimest korda neid riideid, mis mul seljas olid. Need olid peaaegu täpselt kolm tundi vanad, pisut ebamugavad veel. Ja nad tõmbasid mulle teiste seas veidi tähelepanu. Ma olen jälle punastama hakanud. Aga ma varjasin ennast nii pidevalt kui sain, kuigi kunagi olin ma selles palju osavam. Mitte et see järjekordne maskeering oleks olnud, sest et ei. Ei olnud. Ma olin just kõik oma vanad asjad ära visanud. Keegi peale minu seda ei teadnud. Mul ühel hetkel lihtsalt tundus, et nad pidurdavad mind. Nagu hoiaks nad mind kinni, kui ma neist vähegi hoolin. Näiteks triiksärkide triikimine hoiab mind mõnikord kinni, sest ma pean nad korralikult riidepuule sättima ja kappi õigesse järjekorda panema. Kruusid, no neist ma ei räägigi, nad tundusid kole õnnetud, kui neist vahepeal keegi ei joonud, ja nii edasi. See köitis mu tähelepanu, mingil määrel olin ma meelega alati natuke neis ja nad huvitasid mind väga. Midagi viskasin ma ära, midagi (tegelikult enamus) jäi nagu jäi. Ja mina tulin nende juurest natukeseks ära. Nagu puhkus või nii.
Kaabuga mees jälgis mind millegipärast erilise õhinaga ja väga ettevaatlikult. Seda on kohe tunda, kui kusagilt kellegi silmad on su küljes. Ta oli selline kõhtu-seest-lohku-tõmbavalt kõhe. Natukene liiga salakaval, tundmatu ja ohtlik paistev. Ta vaatas mind sama ettevaatlikult, nagu mina luurasin teda. Tema paistis varitseja ja mina tundusin olevat tema ohver. Alati on rongijaamas kellegiga selline jama.
Ma küsisin et kas sul on kõht tühi või et kas sa tahad midagi juua või istuda või midagigi, aga sa vastasid mulle pearaputusega "ei." Ma olin vist kohe päris sellist nägu, nagu midagi sellist oleks lahti mis mulle ei meeldi, et sa taipasid mu sealt välja kutsuda. Ma ei mõelnud tegelikult sind selle eest tuhandeid kordi tänada ja öelda et see on lausa suurepärane ja uskumatu ja hämmastavamast hämmastavam et sa mu mõtteid lugeda oskad, aga sa lugesid selle vist millegist mulle iseloomulikust välja, või noogutasid millegi muu pärast, täpselt nagu sa saaks minust aru.
Kõik pilved olid taevast kadunud, või polnud neid seal enne ka - aga ma arvasin et nad seal on. See tundus loomulik. Nagu nad peaks seal olema, nagu neil poleks midagi muud teha või kusagil mujal olla. Päike paistis ja kõrvetas pigimustasid katuseid, rohelist prügikasti, autode katuseid, kulunudkollast maja, varaseid kes kaugemalt tihaseid passisid, rööpaid ja kõike muud mida silm märkas. Mul endal ei olnud palav, aga ma ei tea, kuidas sinuga lood olid. Ma arvan et sa oleks mulle maininud, kuigi sa ei tee seda tihti. Vist ei olnud ikka nii palav.
Ma nägin kaugemalt ühte rongi lähenevat, tasakese hooga. Selle rongi vile tekitas minus külmavärinaid, ma teadsin ainuüksi selle vile järgi et see rong, ja ainult see, on just see õige. Ta kohe kõlas nii, nagu just üks õige rong kõlama peaks. Või vähemalt kõikidest teistest rongidest õigem, mis läheduses olid. Rong oli hästi pikk, selle vedur tossas muhedalt, iga vedur oli vist natuke eri värvi. Peaaegu kõikide kupeede aknad olid pärani lahti, paistab et päike kõrvetas vaguneid ka.
Kui rong peatus, jäi redeliga osa täpselt meie ette. Ma muigasin ja sa naeratasid, samas mind müksates nagu see oleks nõusolek või sõnadeta kokkulepe. Ma küsisin et "kas lähmegi?" ja sa noogutasid.
Kui rong juba tükk aega sõitnud oli ja topelt sama palju rappunud, hakkas see tuule käes olemine ära tüütama, (kuigi rongide katused on kindla peale kõige ägedamad kohad, kus piknikku pidada.) Läks jahedaks ka, õhtu vastu vist sõitsime. Me ronisime alla mööda samat redelit, millest me üles saime. Redeli kõrval oli õnneks kohe uks, millest sai kupeevagunisse ronida. Ust oli võimalik avada, mul on heameel et see polnud lukus.
Kui me ukse enda järel kinni tõmbasime, seisis muidugi otse meie ees imestunud näoga piletikonduktor. Tal oli seljas tumesinine piletikonduktorivorm ja peas sama värvi kuid pisut pleekinud läikiva märgiga konduktorimüts. Ta oli just sigaretti suitsetama minemas, ta on kibe sigarette nautima, seda on kohe ta näost näha kui keegi kusagil lähedal maheda aroomiga tossupulka tossutab. Tal polnud kingi jalas nagu teistel konduktoritel, aga tal oli samasuguse pandlaga vöö nagu teistel. Tema silmad olid punased, karv ilus lumevalge ja läikiv. Näos hästi reetvad pikad vurrud, mida ta kangesti peitis oma pisikeste kinnastes käppadega. Loomulikult polnud ta tavaline konduktor. Ja tal on peale selle üks foobia.
Kui ta väike oli (aga juba piisavalt suur et ise rongiga sõita), pidi ta minema maale vanaemale külla, aga kogemata kaotas ta teepeal piletiraha ära. Ta hoidis münte kõvastikõvasti pihus ja kätte tõmbas veel igaks juhuks kaks paari kindaid, aga ta ei teadnud seda et tema õnnetuseks oli mõlemas kindas auk sees.
Rong liikus juba, tema aga istus akna all pingil ja kõigutas jalgu kui äkki piletikonduktor tema ette juhtus, tal pead patsutas ja piletit ette näidata palus või seda endale soetada. Kange pabinaga katsus ta läbi oma taskud, muidugi kindad mitu korda, uuesti taskud ja sokid ka, aga müntidest polnud enam jälgegi. Ükskõik kui mitu korda ta otsinguid uuesti alustas, lõppesid nad kõik alati samamoodi tulutult. Kange nutt tuli tal peale, kui ta väriseva häälega pidi ütlema et "Maitea kus laha on, alles ju oli siin, minu pihus ja pihu otsas oli kinnas kaa. Aga nüüd on laha äla kadunud.." Piletikonduktor vaatas teda seepeale nii imestunud näoga, mitte sellepärast et ta seda juttu uskunud ei oleks, et ta muutus sealsamas jäneseks. Aga mitte täielikult, vaid natukene. Ütleks et piisavalt rongijäneseks.
Kui ta aga linna tagasi jõudis, oli tal peaaegu alati põhjust kurb olla, sest kõik hakkasid teda narrima, tema üle naerma ja näpuga näitama. "Jänes, vaata jänes!" kõlas igalt poole ja kogu aeg. Aga mitte ainult. Talle astuti mitu korda käppadele ka, lihtsalt narrimise pärast, aga jäneste käpad on ju tundlikumad kui inimeste varbad näiteks. Jänes ehmatas sellest kõigest nii ära, et sai kohutava shoki. Ta minestas, jäi haigeks ja toibumine võttis aega mitmeid kuid. Täielikult tal sellest välja tulla polegi õnnestunud. Kui ta aga enam-vähem oma olukorraga juba leppinud oli, läks ta rongijaama juhatajalt nõu küsima, et mis nüüd edasi saab ja kuhu ta niimoodi läheb ja et kes teda sellisena välja kannatab, oli juhatajal kohe üks võimalus välja pakkuda, millest ta kohe kinni haaraski - kui juba jänes, siis piletikontrolöriks. Vihast. Ja meeleheitest ka.
Siiani ta kardab seda, et keegi talle käpale astub. Ka kogemata, mitte meelega. Kui nii juhtub, kukub ta kohe kilkama ja röökima. Hüppama ja maas veerema, hüsteeritsema. Ta on väga ettevaatlik, alati esiteks astub pilguga ja siis päriselt. Kuulab kõiki krabinaid ja ehmatab kui äkilised varjud välja ilmuvad. Ning teistel palub vähemalt meetri kaugusel liikumatult seista, kui nad pileti on esitanud või kui neil seda hankida on kavatsus.
Kass, kes jaama juures alustassilt piima lakkus, oli arvatavasti just välja pugenud mõnest kuurist. Tal oli selline nägu peas, nagu tal oleks sellest kuurist ammuilma juba kõrini olnud, või meeldis talle lihtsalt piim niiväga. Kui ta oma vaakumissetõmbunud kõhu piima täis oli imenud (miks mulle kohe sääsed meenuvad?), nurrus ta tänutäheks ja hõõrus ennast vastu kilekotte müüva naise sääri. Paistab et kilekotikaup(naistele/)meestele meeldib kohe väga, kui mõni nuustiku sarnane närune narts ennast ligi kraabib, mutt lubas talle õhtul kala tuua kui ta selle ajani läheduses püsida kannatab. Kes teab, äkki kavatses ta selle kõutsi lausa kodustada ja lipse ja paelu täis riputada, aga meil polnud aega sinna passima jääda, oli vaja minna hoopis sõiduplaani vaatama, või vähemalt selle alla nägu tegema nagu mingist tühisest plaanist oleneks midagi.
Terminalis oli palju rahvast nagu ikka, osad olid vist päris kaua oodanud, mõned vist tahtsid kohe päris kaugele sõita. Mõni oli kahekesi, kuid enamus olid vist siiski üksinda, või hoopis terve perega. Need, kes mitmekesi olid, tukkusid pingil kordamööda. Üks valvas ja teised tukastasid selleks ajaks. Kusagil teise korruse kontoriruumis mängis raadio, infopunkt kisas välja nimesid ja vastavaid teateid, samuti ka mingite rongide aegu ja ühte hilinemist. Paljud kuulasid kõrvad kikkis, osad popsutasid piipu. Ajalehemüüjad kisasid päevakohaseid lööklauseid, nii mõnigi tahtis neid pikemalt lugeda. Kõik oli täpselt nii, nagu seal koguaeg olnud on. Pole vahet kas neli kuud tagasi või homme: kõik käib täpselt sama süsteemi järgi. See on nagu kommuun, millel on aegunud süsteem mida kunagi ei täiendata. Või nagu väga aeglase taibuga robot, kes on mõeldud ühte ja sama tööd tegema. Päevast päeva. Õhtust õhtusse. Nädalapäevadel ööläbi. Nädalalõpul viiest kahekümne kolme ja pooleni öösel.
Ma kandsin esimest korda neid riideid, mis mul seljas olid. Need olid peaaegu täpselt kolm tundi vanad, pisut ebamugavad veel. Ja nad tõmbasid mulle teiste seas veidi tähelepanu. Ma olen jälle punastama hakanud. Aga ma varjasin ennast nii pidevalt kui sain, kuigi kunagi olin ma selles palju osavam. Mitte et see järjekordne maskeering oleks olnud, sest et ei. Ei olnud. Ma olin just kõik oma vanad asjad ära visanud. Keegi peale minu seda ei teadnud. Mul ühel hetkel lihtsalt tundus, et nad pidurdavad mind. Nagu hoiaks nad mind kinni, kui ma neist vähegi hoolin. Näiteks triiksärkide triikimine hoiab mind mõnikord kinni, sest ma pean nad korralikult riidepuule sättima ja kappi õigesse järjekorda panema. Kruusid, no neist ma ei räägigi, nad tundusid kole õnnetud, kui neist vahepeal keegi ei joonud, ja nii edasi. See köitis mu tähelepanu, mingil määrel olin ma meelega alati natuke neis ja nad huvitasid mind väga. Midagi viskasin ma ära, midagi (tegelikult enamus) jäi nagu jäi. Ja mina tulin nende juurest natukeseks ära. Nagu puhkus või nii.
Kaabuga mees jälgis mind millegipärast erilise õhinaga ja väga ettevaatlikult. Seda on kohe tunda, kui kusagilt kellegi silmad on su küljes. Ta oli selline kõhtu-seest-lohku-tõmbavalt kõhe. Natukene liiga salakaval, tundmatu ja ohtlik paistev. Ta vaatas mind sama ettevaatlikult, nagu mina luurasin teda. Tema paistis varitseja ja mina tundusin olevat tema ohver. Alati on rongijaamas kellegiga selline jama.
Ma küsisin et kas sul on kõht tühi või et kas sa tahad midagi juua või istuda või midagigi, aga sa vastasid mulle pearaputusega "ei." Ma olin vist kohe päris sellist nägu, nagu midagi sellist oleks lahti mis mulle ei meeldi, et sa taipasid mu sealt välja kutsuda. Ma ei mõelnud tegelikult sind selle eest tuhandeid kordi tänada ja öelda et see on lausa suurepärane ja uskumatu ja hämmastavamast hämmastavam et sa mu mõtteid lugeda oskad, aga sa lugesid selle vist millegist mulle iseloomulikust välja, või noogutasid millegi muu pärast, täpselt nagu sa saaks minust aru.
Kõik pilved olid taevast kadunud, või polnud neid seal enne ka - aga ma arvasin et nad seal on. See tundus loomulik. Nagu nad peaks seal olema, nagu neil poleks midagi muud teha või kusagil mujal olla. Päike paistis ja kõrvetas pigimustasid katuseid, rohelist prügikasti, autode katuseid, kulunudkollast maja, varaseid kes kaugemalt tihaseid passisid, rööpaid ja kõike muud mida silm märkas. Mul endal ei olnud palav, aga ma ei tea, kuidas sinuga lood olid. Ma arvan et sa oleks mulle maininud, kuigi sa ei tee seda tihti. Vist ei olnud ikka nii palav.
Ma nägin kaugemalt ühte rongi lähenevat, tasakese hooga. Selle rongi vile tekitas minus külmavärinaid, ma teadsin ainuüksi selle vile järgi et see rong, ja ainult see, on just see õige. Ta kohe kõlas nii, nagu just üks õige rong kõlama peaks. Või vähemalt kõikidest teistest rongidest õigem, mis läheduses olid. Rong oli hästi pikk, selle vedur tossas muhedalt, iga vedur oli vist natuke eri värvi. Peaaegu kõikide kupeede aknad olid pärani lahti, paistab et päike kõrvetas vaguneid ka.
Kui rong peatus, jäi redeliga osa täpselt meie ette. Ma muigasin ja sa naeratasid, samas mind müksates nagu see oleks nõusolek või sõnadeta kokkulepe. Ma küsisin et "kas lähmegi?" ja sa noogutasid.
Kui rong juba tükk aega sõitnud oli ja topelt sama palju rappunud, hakkas see tuule käes olemine ära tüütama, (kuigi rongide katused on kindla peale kõige ägedamad kohad, kus piknikku pidada.) Läks jahedaks ka, õhtu vastu vist sõitsime. Me ronisime alla mööda samat redelit, millest me üles saime. Redeli kõrval oli õnneks kohe uks, millest sai kupeevagunisse ronida. Ust oli võimalik avada, mul on heameel et see polnud lukus.
Kui me ukse enda järel kinni tõmbasime, seisis muidugi otse meie ees imestunud näoga piletikonduktor. Tal oli seljas tumesinine piletikonduktorivorm ja peas sama värvi kuid pisut pleekinud läikiva märgiga konduktorimüts. Ta oli just sigaretti suitsetama minemas, ta on kibe sigarette nautima, seda on kohe ta näost näha kui keegi kusagil lähedal maheda aroomiga tossupulka tossutab. Tal polnud kingi jalas nagu teistel konduktoritel, aga tal oli samasuguse pandlaga vöö nagu teistel. Tema silmad olid punased, karv ilus lumevalge ja läikiv. Näos hästi reetvad pikad vurrud, mida ta kangesti peitis oma pisikeste kinnastes käppadega. Loomulikult polnud ta tavaline konduktor. Ja tal on peale selle üks foobia.
Kui ta väike oli (aga juba piisavalt suur et ise rongiga sõita), pidi ta minema maale vanaemale külla, aga kogemata kaotas ta teepeal piletiraha ära. Ta hoidis münte kõvastikõvasti pihus ja kätte tõmbas veel igaks juhuks kaks paari kindaid, aga ta ei teadnud seda et tema õnnetuseks oli mõlemas kindas auk sees.
Rong liikus juba, tema aga istus akna all pingil ja kõigutas jalgu kui äkki piletikonduktor tema ette juhtus, tal pead patsutas ja piletit ette näidata palus või seda endale soetada. Kange pabinaga katsus ta läbi oma taskud, muidugi kindad mitu korda, uuesti taskud ja sokid ka, aga müntidest polnud enam jälgegi. Ükskõik kui mitu korda ta otsinguid uuesti alustas, lõppesid nad kõik alati samamoodi tulutult. Kange nutt tuli tal peale, kui ta väriseva häälega pidi ütlema et "Maitea kus laha on, alles ju oli siin, minu pihus ja pihu otsas oli kinnas kaa. Aga nüüd on laha äla kadunud.." Piletikonduktor vaatas teda seepeale nii imestunud näoga, mitte sellepärast et ta seda juttu uskunud ei oleks, et ta muutus sealsamas jäneseks. Aga mitte täielikult, vaid natukene. Ütleks et piisavalt rongijäneseks.
Kui ta aga linna tagasi jõudis, oli tal peaaegu alati põhjust kurb olla, sest kõik hakkasid teda narrima, tema üle naerma ja näpuga näitama. "Jänes, vaata jänes!" kõlas igalt poole ja kogu aeg. Aga mitte ainult. Talle astuti mitu korda käppadele ka, lihtsalt narrimise pärast, aga jäneste käpad on ju tundlikumad kui inimeste varbad näiteks. Jänes ehmatas sellest kõigest nii ära, et sai kohutava shoki. Ta minestas, jäi haigeks ja toibumine võttis aega mitmeid kuid. Täielikult tal sellest välja tulla polegi õnnestunud. Kui ta aga enam-vähem oma olukorraga juba leppinud oli, läks ta rongijaama juhatajalt nõu küsima, et mis nüüd edasi saab ja kuhu ta niimoodi läheb ja et kes teda sellisena välja kannatab, oli juhatajal kohe üks võimalus välja pakkuda, millest ta kohe kinni haaraski - kui juba jänes, siis piletikontrolöriks. Vihast. Ja meeleheitest ka.
Siiani ta kardab seda, et keegi talle käpale astub. Ka kogemata, mitte meelega. Kui nii juhtub, kukub ta kohe kilkama ja röökima. Hüppama ja maas veerema, hüsteeritsema. Ta on väga ettevaatlik, alati esiteks astub pilguga ja siis päriselt. Kuulab kõiki krabinaid ja ehmatab kui äkilised varjud välja ilmuvad. Ning teistel palub vähemalt meetri kaugusel liikumatult seista, kui nad pileti on esitanud või kui neil seda hankida on kavatsus.
# postitas evert : 9:41 PM
teisipäev
Unikõndija.
Ta teeskleb alati magamist, ja et tal kergem oleks läheb ta alati natuke varem "magama." Ja kuulab siis natuke, üksinda. Või kui ta päriselt ka magama jääb, ärkab ta öösel nagunii üles. Võibolla sellepärast et kui ta üldse und näebki, on alati see uni Paha. Nii ta siis ärkabki. Tund aega enne äratuskella, täpselt üks tund varem, minutipealt. Ja siis sätib ta äratuse hommikuks, kella poole seitsmeks, et ta saaks ka varem ärgata. Kell pool kuus, ehk siis jälle tund aega enne äratuskella ja paar tundi enne Neid. Lihtsalt istub voodi äärel, aga miks - seda ta neile kunagi ei ütle. Öösiti käib ta ära. Tal on omad kindlad käigud, ta oskab neid käia kasvõi silmad kinni. Ta teab mitu sammu maja eest peab ta astuma enne kui vasemale pöörab. Sirelipõõsastest peab ta minema mööda ja tuuletunnelist hõlmi kinni hoides läbi. Enne ristmikku on pisikene maja, milles elab prussakaid rohkem kui seal midagi muud on. Kuid see maja on raamatukogu, maja ainsaks inimelusolendiks on raamatukoguhoidjaproua Helda. Tal on õhtuti seljas roheline hommikumantel millele on kujutatud kollased lopsakad lilleõied, selleväel ta magab diivanil (parempoolne käsi käetoel ja pea vastu õlga vajunud) mille ette on tiritud televiisor. Televiisori pilt virvendab hallilt, sest programm on ammu läbi, ja akna taha kostab tasane "tzhhhhhzzhhh.." Prillid on diivani kõrval taburetil, ajalehe peal. Välisuks on lukus kolme lukuga; vesi tilgub köögikraanist valamusse; seinakell teeb "tik - tak - tik - tak"; kaminasse kukub aeg-ajalt sisse nõge nagu keegi roniks korstnas või on sinna kinni jäänud; keldris on riiulil neliteist moosipurki, põrandal on kaks pooltühja kartulikotti, aknalaua küljes on roostes kruustangid, seintel on mõned vanad portreepildid. Raamatukogu peasaalis on 32 raamaturiiulit, igal neist elab vähemalt miljontriljon prussakat. Eriti on neid köögis, gaasipliidi plaadi all kihab nende laipadest, kappide peal, -taga ja -sees on neid veel eriti. Ja kõikvõimalikes seinapragudes, külmkapi taga ja lambikuplil. Helda ei tea seda, et tal on kaaslasi, kes teda öösiti vaatavad ja päeva ajal salaja luuravad. Nad on tõesti väga osavad, Heldal piisab vaid kööki minna ja külmutuskapi uks avada, kui väikestest loomadest köögis pole mitte jälgegi. Nad on kohe eriti valgustundlikud. Võibolla sellepärast et raamatukogus on õhtuti alati erakordselt hämar. Kui Helda vaid teaks, kui hämar on pööningul, no seal ju lausa kummitab. Aga ta ei tea, sest ta on hea unega. Teda ei sega isegi ninal ning kõrvades ronivad prussakad, nad on osa tema unest.
Kui ta randa jõuab, variseb ta korraks pingile kokku. Pealtnäha võib arvata, et ta tegi seda väsimusest. Kui keegi mööda läheb, või mööda minema peaks, jätaks ta neile mulje nagu puhkaks jalgu. Kapuuts peas, hingamine raskandatud. Siis ta paneb oma käed silmadele, tõmbab sõrmedega korraks läbi juuste ja hoiab endalt ümbert kinni. Kohe hästihästi kõvasti. Ribide raginal, peaaegu. Kuni käed ära väsivad. Siis tõstab ta jalad pingile, ja jääb veidikeseks niimoodi sinna. Peaaegu peegelsiledat merd vahtima, kuhu aegajalt sukeldub einestama (või ogalikku mõrvama) mõni varajane veelind, võibolla kajakas, aga liiga pime on veel et aru saada. Aga kive ta sellesse ei loobi, mitte veel. Seda teeb ta pingist mõni kilomeeter eemal, sest kui juba rannas olla tuleb ka natukene mööda rannaäärt käia. Majaka juurde jõudes hakkavad Õismäe poolt esimesed trollid liikuma, ning tänavalaternad kustuvad. Neid on sellises vaikuses kuulda mitme kilomeetri taha, isegi veel kaugemale, eriti kui sa oled rannas jalgupidi vees mis ei kavatsegi lainetada. Vaid mererohi noolib varbaid, ju siis kusagil kaugel sõidab mõni impulsse saatev puksiirpaat. Rannaliiv on palju külmem kui hommikune merevesi. Päris päikesetõus on ilusam kui une oma. Kui ta lõpuks maja ette jõuab, märkab ta et ka Teised on juba ärganud. Nad on juba all, poevad kõik hommikusse taksosse (mis lõhnab seest kui pinkidele aetud frikadelli supp) et minna omi tegemisi tegema. Ta seisab vaikselt puu taga peidus, kapuuts peas, kuni kõik on temast märkamatult mööda läinud. Või mõnikord majanurga taga, tegelikult piisaks tal vist ka ainult liikumatult puu ees seista, aga ta pole seda veel julgenud proovida. Miks Teised seal olla tahavad, sellest ei saa ta lihtsalt aru. Aga nad tulevad ju igal õhtul tagasi, lihtsalt ilmuvad ühel hetkel ja jäävad sinna kuni hiliste hommikutundideni.
Kui ta randa jõuab, variseb ta korraks pingile kokku. Pealtnäha võib arvata, et ta tegi seda väsimusest. Kui keegi mööda läheb, või mööda minema peaks, jätaks ta neile mulje nagu puhkaks jalgu. Kapuuts peas, hingamine raskandatud. Siis ta paneb oma käed silmadele, tõmbab sõrmedega korraks läbi juuste ja hoiab endalt ümbert kinni. Kohe hästihästi kõvasti. Ribide raginal, peaaegu. Kuni käed ära väsivad. Siis tõstab ta jalad pingile, ja jääb veidikeseks niimoodi sinna. Peaaegu peegelsiledat merd vahtima, kuhu aegajalt sukeldub einestama (või ogalikku mõrvama) mõni varajane veelind, võibolla kajakas, aga liiga pime on veel et aru saada. Aga kive ta sellesse ei loobi, mitte veel. Seda teeb ta pingist mõni kilomeeter eemal, sest kui juba rannas olla tuleb ka natukene mööda rannaäärt käia. Majaka juurde jõudes hakkavad Õismäe poolt esimesed trollid liikuma, ning tänavalaternad kustuvad. Neid on sellises vaikuses kuulda mitme kilomeetri taha, isegi veel kaugemale, eriti kui sa oled rannas jalgupidi vees mis ei kavatsegi lainetada. Vaid mererohi noolib varbaid, ju siis kusagil kaugel sõidab mõni impulsse saatev puksiirpaat. Rannaliiv on palju külmem kui hommikune merevesi. Päris päikesetõus on ilusam kui une oma. Kui ta lõpuks maja ette jõuab, märkab ta et ka Teised on juba ärganud. Nad on juba all, poevad kõik hommikusse taksosse (mis lõhnab seest kui pinkidele aetud frikadelli supp) et minna omi tegemisi tegema. Ta seisab vaikselt puu taga peidus, kapuuts peas, kuni kõik on temast märkamatult mööda läinud. Või mõnikord majanurga taga, tegelikult piisaks tal vist ka ainult liikumatult puu ees seista, aga ta pole seda veel julgenud proovida. Miks Teised seal olla tahavad, sellest ei saa ta lihtsalt aru. Aga nad tulevad ju igal õhtul tagasi, lihtsalt ilmuvad ühel hetkel ja jäävad sinna kuni hiliste hommikutundideni.
# postitas evert : 11:34 PM
esmaspäev
Ai!
Õhtul hakkas vihma sadama, sooja mõnusat suvevihma. Ma polnud terve päeva ühtegi sõna rääkinud ja see plaan mul oligi - mitte ühtegi sõna öelda. Aga ma ei lukustanud ennast tuppa, kuigi nii oleks kõige lihtsam olnud. Ja ka nii tavaline. Telefoni lülitasin juba eile välja. Vihm hüpnotiseeris mind, kastis juuksed märjaks ja vajus õlgadele, pritsis rõdupõrandalt varvastele, ronis tuhatoosi, ronis mööda mu pükse üles. Hästi aeglaselt. Ma tõusin püsti. Vaatasin korraks alla, et kas õhk on puhas ja läksin tuppa pükse vahetama. Haarasin kaasa isikut tõendava dokumendi, märkmiku koos pastakaga ja rahakoti, milles ma teadsin et on mu pangakaart.
Mu maja taga käib praegu ehitus, maja ees varsti ka, või õigemini juba praegu vahetatakse mingisuguseid trasse, aga mu maja hakkab veidi aja möödudes hoopis teist nägu olema. Mul hakkab kahju mu vanast rõdust, kindlasti igatsen teda veel kaua.
Ma pääsesin maja tagant välja, sest seal on nüüd meil uks. Ülevalt mööda treppe alla tulles mõtlesin ma juba plaani välja. Mu vastasnaaber, kelle nime ma üleeile teada sain (ta on Rivo,) oli auto otse ukse alla parkinud. Tema uus auto on veel ilma signalisatsioonita mõned nädalad ja kuna ta alles sellega sõitnud oli, peaks paagis olema kindlasti ka natukene bensiini. Sellisesse autosse sisse pääseda on ülimalt kerge, tuleb vaid küljeaken suure kleepsuga kinni kleepida ja aken õrnalt (no mitte niiväga õrnalt) katki lüüa. Rivo vihkab vihma, tema akna peal ei passi. Hoovis vaevalt et jalutab. Ja teised naabrid ei ole mind kunagi näinud. Mind nimepidi kutsuda oskaksid nad veel vähem.
Õnneks ma peale kooli õppisin mõnda aega elektroonikat, niiet igasuguste juhtmete ühendamine on minu jaoks lausa käkitegu. Ma isegi imestan, et selline asi mulle sealt üldse külge jäi, väga suure enamuse olen ma juba unustada suutnud. Pinksi mängin ma ikka, aeg-ajalt. Viimati sõitsin ma autoga siis, kui ma veel hästi pisike olin. Rivol on õnneks automaatkäigukastiga auto. Ja kuidas ma tooli roolile lähemale tõmbasin, sellest ma ei saa ikka veel aru. Võibolla tõmbasin ma hoopis rooli toolile lähemale.
Kõigepealt ma tahtsin linnast võimalikult kiiresti välja. Ainuke asi, mis mulle autode juures meeldib, ongi see et vabadus on sammu kaugusel. Ainult vajuta gaasi ja mine kuhu tahad ja millal tahad. Mina läksin ka kuidas-ma-vaid-tahtsin. Minu jaoks punaseid tulesid ei ole. Mul on heameel et vaid vähesed vihmast mõnu tunnevad ja et tänavad olid peaaegu tühjad. Ma tänan ka Eesti Politseid, kes on oma patrullid koostanud inimestest kes, nendemõistes halva hilmaga, parema meelega poodi kaheks tunniks saia ostma lähevad kui natukenegi vihma on oodata. Ma ei pidanud kordagi peatuma. Ma tänan ka neid kõiki inimesi, kes ajuga mõtlemise asemel kasutavad selleks vett täis pead ja kiilanevat nahka selle ümber, sest kui mind oleks 160km/h kiirusel möödavuhisev auto niimoodi märjaks pritsinud, nagu mina seda neile tegin, oleks minu kiipidesse küll veidikenegi kahtlusemärke kogunenud.
Maanteedel sõites ma naudingi vist kõige rohkem seda, kui üksikud pilved aasadel varjulisi saari tekitavad ja sõidavad sinna kuhu tuul neid vaid puhuda tahab. Lehmadest ja mullikatest mitte hoolides, taludest ja küünidest läbi sumades. Kõige taga on alati päike, kui see auto vaid lennata mõistaks. Aga väga kiiresti sõita mõistis ta küll, kohe väga kiiresti. Mu käed olid tänu sellele (teismelisi iseloomustavale) eufooriale, mis ka mind ennast imestas, nii kõvasti rooli külge klammerdunud et ma kartsin et ma tõmban selle varsti-varsti küljest ära. Ja panen käed silmade ette, kui mõni järgmine puu mulle ülehelikiirusel läheneb. Või maailma kõige suurem teeäärne kivi, sest selle kiiruse juures sain ma neid vaid korraks märgata.
Ühel hetkel tõmbasin ma keset silda lihtsalt käsipidurit ja keerasin ennast (koos autoga enda ümber) rehvide vilinal 180kraadi ümber, jäin vaid korraks seisma (samal ajal jõevulinat kuulatades nagu oleks see sellel hetkel kõige oluliseim tegu maailmas, millest oleneks kõik edaspidine) ja kihutasin tuldud teedpidi tagasi.
Kindlasti mõni teist teab mis tunne on vastu loojuvat päikest sõita. Mis tunne on lasta kordi roolist lahti ja tõsta käed katuseaknast välja, samal ajal kisades ja lemmiklugude järgi lauldes. Kasvõi valesti, või pareminigi. Silmad kinni, mõneks hetkeks. Kuni järgmise pisikese kivini, mis ratta alt läbi vupsab ja mis tekitab sisikonna sisse hetkeks külma jäätüki. Sellise, tänu millele sa sõidad järgmised 10 minutit kohe hästi aeglaselt, samas otsaeest higipiisku pühkides. Ja kui tolm vaevalt mõtlema jõuab hakata, et tänane õhtu vist ikkagi saab olema ohutu, siis nad peavad kohe pettuma, sest pedaal käib jälle põhja, just sellel kõige rahulikumal hetkel või isegi hetk enne seda, ja autoküljed rammivad jälle aeg-ajalt mõnda teepiiret. Kõik kuulevad mind kaugelt tulemas. Kui nad veel ei maga.
Linna jõudes ma vabanesin esimese asjana sellest neetud autost, enne aga korjasin sellest välja kõik oma isiklikud asjad. Vaatasin ka istmete alla ja nende vahele, isegi salongi.. vist esimest korda, aga siiski. Auto jätsin ühe ilusa kollase maja ette, otse keset sõiduteed. Ma pole kunagi osanud parkida. Siis jooksin kõrvaltänavale, sealt otse kangi alt läbi majade vahele, jälle kangi alt läbi ja vasakule. Ja siis otse. Veel mõndade majade vahelt, kuni kohvikuni. Sa istusid seljaga. Ma hiilisin hästi vaikselt ligi ja näpistasin sind, mille peale sa ehmatasid ja ütlesid "Ai!" Ma ütlesin "Palun vabandust."
Mu maja taga käib praegu ehitus, maja ees varsti ka, või õigemini juba praegu vahetatakse mingisuguseid trasse, aga mu maja hakkab veidi aja möödudes hoopis teist nägu olema. Mul hakkab kahju mu vanast rõdust, kindlasti igatsen teda veel kaua.
Ma pääsesin maja tagant välja, sest seal on nüüd meil uks. Ülevalt mööda treppe alla tulles mõtlesin ma juba plaani välja. Mu vastasnaaber, kelle nime ma üleeile teada sain (ta on Rivo,) oli auto otse ukse alla parkinud. Tema uus auto on veel ilma signalisatsioonita mõned nädalad ja kuna ta alles sellega sõitnud oli, peaks paagis olema kindlasti ka natukene bensiini. Sellisesse autosse sisse pääseda on ülimalt kerge, tuleb vaid küljeaken suure kleepsuga kinni kleepida ja aken õrnalt (no mitte niiväga õrnalt) katki lüüa. Rivo vihkab vihma, tema akna peal ei passi. Hoovis vaevalt et jalutab. Ja teised naabrid ei ole mind kunagi näinud. Mind nimepidi kutsuda oskaksid nad veel vähem.
Õnneks ma peale kooli õppisin mõnda aega elektroonikat, niiet igasuguste juhtmete ühendamine on minu jaoks lausa käkitegu. Ma isegi imestan, et selline asi mulle sealt üldse külge jäi, väga suure enamuse olen ma juba unustada suutnud. Pinksi mängin ma ikka, aeg-ajalt. Viimati sõitsin ma autoga siis, kui ma veel hästi pisike olin. Rivol on õnneks automaatkäigukastiga auto. Ja kuidas ma tooli roolile lähemale tõmbasin, sellest ma ei saa ikka veel aru. Võibolla tõmbasin ma hoopis rooli toolile lähemale.
Kõigepealt ma tahtsin linnast võimalikult kiiresti välja. Ainuke asi, mis mulle autode juures meeldib, ongi see et vabadus on sammu kaugusel. Ainult vajuta gaasi ja mine kuhu tahad ja millal tahad. Mina läksin ka kuidas-ma-vaid-tahtsin. Minu jaoks punaseid tulesid ei ole. Mul on heameel et vaid vähesed vihmast mõnu tunnevad ja et tänavad olid peaaegu tühjad. Ma tänan ka Eesti Politseid, kes on oma patrullid koostanud inimestest kes, nendemõistes halva hilmaga, parema meelega poodi kaheks tunniks saia ostma lähevad kui natukenegi vihma on oodata. Ma ei pidanud kordagi peatuma. Ma tänan ka neid kõiki inimesi, kes ajuga mõtlemise asemel kasutavad selleks vett täis pead ja kiilanevat nahka selle ümber, sest kui mind oleks 160km/h kiirusel möödavuhisev auto niimoodi märjaks pritsinud, nagu mina seda neile tegin, oleks minu kiipidesse küll veidikenegi kahtlusemärke kogunenud.
Maanteedel sõites ma naudingi vist kõige rohkem seda, kui üksikud pilved aasadel varjulisi saari tekitavad ja sõidavad sinna kuhu tuul neid vaid puhuda tahab. Lehmadest ja mullikatest mitte hoolides, taludest ja küünidest läbi sumades. Kõige taga on alati päike, kui see auto vaid lennata mõistaks. Aga väga kiiresti sõita mõistis ta küll, kohe väga kiiresti. Mu käed olid tänu sellele (teismelisi iseloomustavale) eufooriale, mis ka mind ennast imestas, nii kõvasti rooli külge klammerdunud et ma kartsin et ma tõmban selle varsti-varsti küljest ära. Ja panen käed silmade ette, kui mõni järgmine puu mulle ülehelikiirusel läheneb. Või maailma kõige suurem teeäärne kivi, sest selle kiiruse juures sain ma neid vaid korraks märgata.
Ühel hetkel tõmbasin ma keset silda lihtsalt käsipidurit ja keerasin ennast (koos autoga enda ümber) rehvide vilinal 180kraadi ümber, jäin vaid korraks seisma (samal ajal jõevulinat kuulatades nagu oleks see sellel hetkel kõige oluliseim tegu maailmas, millest oleneks kõik edaspidine) ja kihutasin tuldud teedpidi tagasi.
Kindlasti mõni teist teab mis tunne on vastu loojuvat päikest sõita. Mis tunne on lasta kordi roolist lahti ja tõsta käed katuseaknast välja, samal ajal kisades ja lemmiklugude järgi lauldes. Kasvõi valesti, või pareminigi. Silmad kinni, mõneks hetkeks. Kuni järgmise pisikese kivini, mis ratta alt läbi vupsab ja mis tekitab sisikonna sisse hetkeks külma jäätüki. Sellise, tänu millele sa sõidad järgmised 10 minutit kohe hästi aeglaselt, samas otsaeest higipiisku pühkides. Ja kui tolm vaevalt mõtlema jõuab hakata, et tänane õhtu vist ikkagi saab olema ohutu, siis nad peavad kohe pettuma, sest pedaal käib jälle põhja, just sellel kõige rahulikumal hetkel või isegi hetk enne seda, ja autoküljed rammivad jälle aeg-ajalt mõnda teepiiret. Kõik kuulevad mind kaugelt tulemas. Kui nad veel ei maga.
Linna jõudes ma vabanesin esimese asjana sellest neetud autost, enne aga korjasin sellest välja kõik oma isiklikud asjad. Vaatasin ka istmete alla ja nende vahele, isegi salongi.. vist esimest korda, aga siiski. Auto jätsin ühe ilusa kollase maja ette, otse keset sõiduteed. Ma pole kunagi osanud parkida. Siis jooksin kõrvaltänavale, sealt otse kangi alt läbi majade vahele, jälle kangi alt läbi ja vasakule. Ja siis otse. Veel mõndade majade vahelt, kuni kohvikuni. Sa istusid seljaga. Ma hiilisin hästi vaikselt ligi ja näpistasin sind, mille peale sa ehmatasid ja ütlesid "Ai!" Ma ütlesin "Palun vabandust."
# postitas evert : 5:29 PM
pühapäev
Rada.
Tuleb ärgata kohe hästi vara, lausa siis kui alles läheb valgeks. Kui kõik ikka magavad, ka kõige hilisemad, ka pianistid ja politseinikud oma autodes. Enne lindude ärkamist. Ja nende teiste tüdrukute. Vabrikute, trükikodade ja trammijuhtide. Siis võib minna, keegi ei peata. Kõik magavad. Ka kõige halvemad on ilusad. Lausa kaunid. No sa vaid vaata neid magavaid silmi! Kindlasti nende taga jookseb hea uni, aju on peaaegu et ajusurmas. No siin ei pesitse küll mitte üks oht. Ka need, kellel pole roosasid papusid. Kellel pole peavõru või pintsakut. Või mõtteid, pooleliolevaid toimetusi, kokkusaamisi või niisama kohtinguid. Halba tuju. Raevu hinges, midagi öelda või kätes värinat, hinges nõrkust, võibolla isegi sügavkülma. Või sooja. Lahkust, heategu, kallistust - midaiganes!
Tühja see kõht, las ta olla tühi. Või mured, milleks need? Pole vaja, las nad olla. Las ristmik mõtleb üksi edasi kuhu poole keegi minema peab. Minevikku keegi nagunii enam ei mäleta, vabalt või irvitada, kasvõi nuttes. Krampe ka ei tule, kui kord päevas süüa mõni vitamiin. Glükoos näiteks on ajutegevusele hea, enam ei tule nõrkust. Kokkukukkumise oht on minimaalne. Suus oleva veremaigu saab alla loputada mõne teelonksuga, kruusi võib visata kas põõsasse või panna üleõlakotti, fotoaparaadi kõrvale. Missiis et tal filmi sees pole. Vööga ei pea pükse üleval hoidma, sest nii püksid kui vöö võib üldse minema visata. Särgi ka, ja lipsu kõri ümbert. Kaabutki pole vaja, sest vihma nagunii ei saja minu peale seal, kuhu ma lähen. Kusagil ootab tühi avastamata saar, kus ei ole inimesi kes tahaks halba. Või nõuaks midagi, või ei saaks aru. Ja kes oleks piisavalt rumalad et küsida, ilma et ise Näeksid. Nad ju isegi ei vaata! Ja kuulamiseks ei ole aega, kõigil on oma idiootsete tegemistega nii palju tegemist, et nad ainsaks vabanduseks ütlevad "Mul ei ole (kahjuks) aega!" või "Nüüd aitab, see oli viimane piisk karikasse, anna andeks, palun anna mulle andeks, palun palun palun." Või prügikonteiner, kuhu võib sisse minna ja magama jääda, või milles võib ennast mäest alla sõidutada ja seda mitmeid korrad korrata. Samas võib ka tipptunni ajal silmad kinni üle sõidutee jalutada, sest nagunii mõni auto heameelega kihutaks su ribid sulle kopsudesse ja kui veab siis ehk ka läbi südame läheb mõni.
On olemas üks rada, mis puude vahelt läheb. Sealt keegi enam ei käi. Puude otsas ripuvad poomissilmused, tavaliselt inimesed lähevadki lihtsamat teedpidi.
Tühja see kõht, las ta olla tühi. Või mured, milleks need? Pole vaja, las nad olla. Las ristmik mõtleb üksi edasi kuhu poole keegi minema peab. Minevikku keegi nagunii enam ei mäleta, vabalt või irvitada, kasvõi nuttes. Krampe ka ei tule, kui kord päevas süüa mõni vitamiin. Glükoos näiteks on ajutegevusele hea, enam ei tule nõrkust. Kokkukukkumise oht on minimaalne. Suus oleva veremaigu saab alla loputada mõne teelonksuga, kruusi võib visata kas põõsasse või panna üleõlakotti, fotoaparaadi kõrvale. Missiis et tal filmi sees pole. Vööga ei pea pükse üleval hoidma, sest nii püksid kui vöö võib üldse minema visata. Särgi ka, ja lipsu kõri ümbert. Kaabutki pole vaja, sest vihma nagunii ei saja minu peale seal, kuhu ma lähen. Kusagil ootab tühi avastamata saar, kus ei ole inimesi kes tahaks halba. Või nõuaks midagi, või ei saaks aru. Ja kes oleks piisavalt rumalad et küsida, ilma et ise Näeksid. Nad ju isegi ei vaata! Ja kuulamiseks ei ole aega, kõigil on oma idiootsete tegemistega nii palju tegemist, et nad ainsaks vabanduseks ütlevad "Mul ei ole (kahjuks) aega!" või "Nüüd aitab, see oli viimane piisk karikasse, anna andeks, palun anna mulle andeks, palun palun palun." Või prügikonteiner, kuhu võib sisse minna ja magama jääda, või milles võib ennast mäest alla sõidutada ja seda mitmeid korrad korrata. Samas võib ka tipptunni ajal silmad kinni üle sõidutee jalutada, sest nagunii mõni auto heameelega kihutaks su ribid sulle kopsudesse ja kui veab siis ehk ka läbi südame läheb mõni.
On olemas üks rada, mis puude vahelt läheb. Sealt keegi enam ei käi. Puude otsas ripuvad poomissilmused, tavaliselt inimesed lähevadki lihtsamat teedpidi.
# postitas evert : 10:52 PM
laupäev
Käokell.
Neetud käokell ei lase magada, puude õõtsumine meeldib mulle ka liiga palju. On täiskuu, või peaaegu täiskuu. Või et just oli olnud täiskuu, vaid veidi aega tagasi. Hooti tibutab ikka vihma, õues on toomingaid ja sireleid, mu sokid kuivavad radiaatoril reas.
Ma heameelega loeks midagi, aga on siiski liiga hämar, ja ma tõesti ei taha laetult põlema panna. Ma ei taha ka rätsepistes avatud külmkapi ees lugeda, sest siis läheb ju piim hapuks. Mulle ei piisa ainult ühest leheküljest, sellest raamatust mida ma praegu loen. Või tähendab ühest neist, mis mul praeguse seisuga kõige viimati pooleli jäi.
Ma lähen ja pesen vannitoas käsi, lasen veel enne natukene vanni joosta, veel enne kui ma käsi pesema hakkan. Enne ja peale vee päevavalgele jõudmist mürtsuvad ja kolisevad mu vanniveetorud. Veel endal läheb natukene aega. Nagu neis elaks keegi. Keegi unemüts peas ja tuhvlid jalas, hommikumantliga, lokirullid unemütsi all. Toriseja ja poriseja, pidevalt unetige. Pean eest ära minema, mõtleb ta, pean ruttu minema, enne kui vesi mind siit minema uhub! Hetk hiljem ragiseb akna taga õunapuuoks, hetk enne kui ma akna poole vaadata jõuan, nagu keegi oleks sellelt just alla hüpanud väga täpse ajastusega. Või.. üles? Keegi vaikne jälgija. Tume nagu pimedus, aga ilusam.
Akna pealt ei näe enam kedagi, kui üldse oleks teda näha olnud. See ei saanud ju olla lind, mõni kodukakk või kivikotkas. Ja nahkhiired avevalt. Maja ees seisavad vaid vihmasttilkuv kaheinimese jalgratas ja kellegi kummikud. Ja üks võti, vasaku jala kummiku sees. Ei ühtegi siluetti ega reetvat varju, mille vastu ma hetkel palju parema meelega huvi tunneksin. Ei mingit sammude kaja, ega läbi öö kõlavat õudset naeru. Ei ühtegi üle lombi hüppe vuhinat, ei ühtegi naaberhoovist kõlavat klähvatust. Ei ühtegi ümberaetud lillepotti, sigareti kustutusjälge või pisikest kirjakest akna juurde nööpnõelaga kinnitatult, mis mind ootaks.
Jään veel kauaks aknale, tõmban seal mõned sigaretid, millede konid ma viskan sõiduteele. Kõõlun et kaugemale näha oleks, lasen tuulel oma juukseid siluda ja vihmal neid märjaks kasta. Kahe käega hoian kinni aknalauast, parema jalaga tõmban ligidale (võimalikult vaikselt) kirjutuslaua tooli, et sellele istuda. Kui kätel liiga jahe hakkab, pistan nad korraks taskutesse.
Ma heameelega loeks midagi, aga on siiski liiga hämar, ja ma tõesti ei taha laetult põlema panna. Ma ei taha ka rätsepistes avatud külmkapi ees lugeda, sest siis läheb ju piim hapuks. Mulle ei piisa ainult ühest leheküljest, sellest raamatust mida ma praegu loen. Või tähendab ühest neist, mis mul praeguse seisuga kõige viimati pooleli jäi.
Ma lähen ja pesen vannitoas käsi, lasen veel enne natukene vanni joosta, veel enne kui ma käsi pesema hakkan. Enne ja peale vee päevavalgele jõudmist mürtsuvad ja kolisevad mu vanniveetorud. Veel endal läheb natukene aega. Nagu neis elaks keegi. Keegi unemüts peas ja tuhvlid jalas, hommikumantliga, lokirullid unemütsi all. Toriseja ja poriseja, pidevalt unetige. Pean eest ära minema, mõtleb ta, pean ruttu minema, enne kui vesi mind siit minema uhub! Hetk hiljem ragiseb akna taga õunapuuoks, hetk enne kui ma akna poole vaadata jõuan, nagu keegi oleks sellelt just alla hüpanud väga täpse ajastusega. Või.. üles? Keegi vaikne jälgija. Tume nagu pimedus, aga ilusam.
Akna pealt ei näe enam kedagi, kui üldse oleks teda näha olnud. See ei saanud ju olla lind, mõni kodukakk või kivikotkas. Ja nahkhiired avevalt. Maja ees seisavad vaid vihmasttilkuv kaheinimese jalgratas ja kellegi kummikud. Ja üks võti, vasaku jala kummiku sees. Ei ühtegi siluetti ega reetvat varju, mille vastu ma hetkel palju parema meelega huvi tunneksin. Ei mingit sammude kaja, ega läbi öö kõlavat õudset naeru. Ei ühtegi üle lombi hüppe vuhinat, ei ühtegi naaberhoovist kõlavat klähvatust. Ei ühtegi ümberaetud lillepotti, sigareti kustutusjälge või pisikest kirjakest akna juurde nööpnõelaga kinnitatult, mis mind ootaks.
Jään veel kauaks aknale, tõmban seal mõned sigaretid, millede konid ma viskan sõiduteele. Kõõlun et kaugemale näha oleks, lasen tuulel oma juukseid siluda ja vihmal neid märjaks kasta. Kahe käega hoian kinni aknalauast, parema jalaga tõmban ligidale (võimalikult vaikselt) kirjutuslaua tooli, et sellele istuda. Kui kätel liiga jahe hakkab, pistan nad korraks taskutesse.
# postitas evert : 6:14 PM
Päikestotsimas.
Olime neljakesi, vahepeal yhines meiega keegi täiesti v66ras. Me m6tlesime et me teeme nalja(?) ja teretame m6ndasid suvalisi inimesi, aga tema yhines meiega naeratades, kui me pakkusime talle pooleldi naljaga, et "aga tule meiega!" Loomulikult oli ta pärit Itaaliast, ja ainult kylastamas. Niiet loogiline.
Siis kui kangesti jahe hakkas, sest igaltpoolt puhus jäiset tuult ning kui ma k6va häälega m6tlesin et "oh tuleks juba kord sygis," otsustasime me liikuda. Päikest otsima. Päris oma päikest, täpselt seda 6iget ja k6ige paremini paitavat. K6ige soojemat, k6ige s6bralikumat. Sellist, millest saab hoida kinni. Ja mis ise hoiab ka natuke.
Parkides, millest me möödusime, toimusid igasugu yritused. K6igil oli tegelikult halb, aga nad ei m6elnud sellele hetkel. Nad ei m6elnud oma tyhjale k6hule ega hallile toalaele ega roostes ukselingile. Ega eilsele. Yldse, minevikule. Neil meeldis m6elda et seda ei ole, ei eksisteeri, pole olnud ja ei tule ka. Ja veelvähem homsele tahtsid nad m6elda. Sest oli tähtpäev, k6ik olid 6nnelikud, sest linn sai y h e a a s t a v 6 r r a v a n e m a k s, ja see on ju t o r e!
Me käisime ka k6ige kitsamatel tänavatel, ikka lootusega, aga päikesest polnud jälgegi. Jälgi oli, aga päikest ei. Lärm oli, aga l6hnu ei. Kylm oli, aga värve ei. Me käisime ka laiadel tänavatel ja neil, millel vist ei olnud l6ppugi, me käisime k6veratel ja madalatel, mööda treppe ja hekke mööda. Aga mitte mööda katuseid.
Igal pool kajas kumedalt ja m6nes kohas l6hnas hallituse järele. L-il oli 6nneks kaasas kohver (pooltyhi, enesekaitseks.) Minul 6nneks natukene vett(mullidega.) Temal 6nneks vihmavari (valge.) Temal2 olid 6nneks kaasas päikeseprillid (sobivad.)
K6rvaltänaval, torni juures, tegid k6vakybaraga mehed yhele noorele naisele vereylekannet. Roti näoga väikesed lapsed s6itsid v6idu kolmerattaliste jalgratastega p6iki yle tänava. Paksud mehed magasid k6nniteeäärtel, kajakad nokkisid pargipinkide seljatugesid. Poolenisti keldriaknast väljapugenud naine myys isetehtud pirukaid. Häirivalt pikad frakkidega mehed s6itsid eelmisest sajandist vanade jalgratastega. Sale tytarlaps kysis akna pealt et ega me ei tahaks natukene kuuma kohvi. Tal olid ilusad punaste seinade ja roosade uksepiitadega toad, akende ees ilusad kollased kardinad. Akna peal lillepotid, ukselingid vasest. Radikad oleks tal kindla peale kuldsed olnud, aga vanemates puumajades ei ole ju keskkytet. Köögilaud oli kulunudroheline. Pisikene kollane teravate nurkadega kapp aga kohe lapilise päevatekiga voodi k6rval. Sahvris pehmeid kypsiseid, värvilised kohvitassid - nunnuism ruudus.
Koridoris olid ämblikuv6rgud, aga toas neid kyll ei olnud. Koridoris oli ajalehti ju p6randal ka. Laes vilkusid yksikud pirnid, k6ikjal oli briketi l6hn, käetoad olid tuhmid ja kulunud. Metalli maitse tekkis k6igil suhu, silmad väsisid ära.
Hommikul, kui me ärkasime, lendas k6ikjal linde. Osad neist olid katkiste tiibadega. Osadel olid mitmed varbad puudu, osasid jälgisid aedadel lösutavad ja katustel hiilivad triibulised kassid. Udu t6usis korraks, ja taandus m6ne hetkega, nagu laine. Muru oli kastemärg. Tytarlaps lehvitas meile järgi salakavalalt naerdes.
Siis kui kangesti jahe hakkas, sest igaltpoolt puhus jäiset tuult ning kui ma k6va häälega m6tlesin et "oh tuleks juba kord sygis," otsustasime me liikuda. Päikest otsima. Päris oma päikest, täpselt seda 6iget ja k6ige paremini paitavat. K6ige soojemat, k6ige s6bralikumat. Sellist, millest saab hoida kinni. Ja mis ise hoiab ka natuke.
Parkides, millest me möödusime, toimusid igasugu yritused. K6igil oli tegelikult halb, aga nad ei m6elnud sellele hetkel. Nad ei m6elnud oma tyhjale k6hule ega hallile toalaele ega roostes ukselingile. Ega eilsele. Yldse, minevikule. Neil meeldis m6elda et seda ei ole, ei eksisteeri, pole olnud ja ei tule ka. Ja veelvähem homsele tahtsid nad m6elda. Sest oli tähtpäev, k6ik olid 6nnelikud, sest linn sai y h e a a s t a v 6 r r a v a n e m a k s, ja see on ju t o r e!
Me käisime ka k6ige kitsamatel tänavatel, ikka lootusega, aga päikesest polnud jälgegi. Jälgi oli, aga päikest ei. Lärm oli, aga l6hnu ei. Kylm oli, aga värve ei. Me käisime ka laiadel tänavatel ja neil, millel vist ei olnud l6ppugi, me käisime k6veratel ja madalatel, mööda treppe ja hekke mööda. Aga mitte mööda katuseid.
Igal pool kajas kumedalt ja m6nes kohas l6hnas hallituse järele. L-il oli 6nneks kaasas kohver (pooltyhi, enesekaitseks.) Minul 6nneks natukene vett(mullidega.) Temal 6nneks vihmavari (valge.) Temal2 olid 6nneks kaasas päikeseprillid (sobivad.)
K6rvaltänaval, torni juures, tegid k6vakybaraga mehed yhele noorele naisele vereylekannet. Roti näoga väikesed lapsed s6itsid v6idu kolmerattaliste jalgratastega p6iki yle tänava. Paksud mehed magasid k6nniteeäärtel, kajakad nokkisid pargipinkide seljatugesid. Poolenisti keldriaknast väljapugenud naine myys isetehtud pirukaid. Häirivalt pikad frakkidega mehed s6itsid eelmisest sajandist vanade jalgratastega. Sale tytarlaps kysis akna pealt et ega me ei tahaks natukene kuuma kohvi. Tal olid ilusad punaste seinade ja roosade uksepiitadega toad, akende ees ilusad kollased kardinad. Akna peal lillepotid, ukselingid vasest. Radikad oleks tal kindla peale kuldsed olnud, aga vanemates puumajades ei ole ju keskkytet. Köögilaud oli kulunudroheline. Pisikene kollane teravate nurkadega kapp aga kohe lapilise päevatekiga voodi k6rval. Sahvris pehmeid kypsiseid, värvilised kohvitassid - nunnuism ruudus.
Koridoris olid ämblikuv6rgud, aga toas neid kyll ei olnud. Koridoris oli ajalehti ju p6randal ka. Laes vilkusid yksikud pirnid, k6ikjal oli briketi l6hn, käetoad olid tuhmid ja kulunud. Metalli maitse tekkis k6igil suhu, silmad väsisid ära.
Hommikul, kui me ärkasime, lendas k6ikjal linde. Osad neist olid katkiste tiibadega. Osadel olid mitmed varbad puudu, osasid jälgisid aedadel lösutavad ja katustel hiilivad triibulised kassid. Udu t6usis korraks, ja taandus m6ne hetkega, nagu laine. Muru oli kastemärg. Tytarlaps lehvitas meile järgi salakavalalt naerdes.
# postitas evert : 11:57 AM
neljapäev
Spionaazh.
Jälle ta jälitab, jälle ta käib mul kannul. Juuksed tuules lehvimas, ideaalse pikkusega ilusad l6hnavad juuksed. Mantlil kuldsed nööbid, sall tihedalt ymber k6ri. Käes nahast kindad, lumivelged, sama lumivalged kui tema päris nahk. Kuid mitte nii pehme, mitte nii 6rn. Valgel näol natukene punakad, veidi näost tumedamad huuled tahaksid nagu midagi öelda, aga jätavad ytlemata. Selleeest räägivad silmad. Ja see, kuidas ta seisab. Kuidas ta on, kuidas on tema hoiak.
Vaatab puu tagant, piilub yhe silmaga. Yhe käega hoiab kinni puust, teisega varjab oma lehvivaid juukseid, hoolikalt pyyab neid. Et keegi teda ei märkaks, et miski ei reedaks tema hiilimist, et ta saaks olla anonyymne, täiuslik vaatleja. Helitu, t6esti väga vaikne.
Ta ei kasuta parfyyme nagu teised, sest tema nahk l6hnab ise. Väga eriskummaliselt, m6nikord tunnen ma unes seda l6hna. Mujal seda ei eksisteerigi, kui siis ainult unes. Ja tema juures.
Mida ta m6tleb, seda ei tea keegi peale tema iseenda. Mida, millest ja kuidas. V6i et juba kui kaua, v6i mille pärast.
Ainus mida te teada v6ite, on see et ta teab k6ike. K6ike k6igest, mis teda huvitab ja mis jääb talle ette. Millest ta astub yle, millest ta m6nikord läheb mööda, mille alt ta läbi poeb ja k6igest sellest millest ta on alati yle. Ja sellest, mis aeg-ajalt jääb talle jalgu. Mis armastab teda lyya ja see, mis m6ndadel päevadel teeb haiget.
Nagu ta teab lompidest k6ike, millesse ta ennem pidevalt hyppas. Lihtsalt see tunne, mida sa tunned kui lomp uue kuju v6tab ja igale poole laiali kargab, k6ikjale kuhu saab. Pritsib ta siis teisi märjaks v6i ainult enda jalgu. Enam ta lompidesse ei hyppa, kyll aga meeldib talle m6elda sellest, et ta saab neisse hypata. Alati kui ta ise tahab. Ja mitte keegi ei saa teda keelata, mitte kunagi.
Vaatab puu tagant, piilub yhe silmaga. Yhe käega hoiab kinni puust, teisega varjab oma lehvivaid juukseid, hoolikalt pyyab neid. Et keegi teda ei märkaks, et miski ei reedaks tema hiilimist, et ta saaks olla anonyymne, täiuslik vaatleja. Helitu, t6esti väga vaikne.
Ta ei kasuta parfyyme nagu teised, sest tema nahk l6hnab ise. Väga eriskummaliselt, m6nikord tunnen ma unes seda l6hna. Mujal seda ei eksisteerigi, kui siis ainult unes. Ja tema juures.
Mida ta m6tleb, seda ei tea keegi peale tema iseenda. Mida, millest ja kuidas. V6i et juba kui kaua, v6i mille pärast.
Ainus mida te teada v6ite, on see et ta teab k6ike. K6ike k6igest, mis teda huvitab ja mis jääb talle ette. Millest ta astub yle, millest ta m6nikord läheb mööda, mille alt ta läbi poeb ja k6igest sellest millest ta on alati yle. Ja sellest, mis aeg-ajalt jääb talle jalgu. Mis armastab teda lyya ja see, mis m6ndadel päevadel teeb haiget.
Nagu ta teab lompidest k6ike, millesse ta ennem pidevalt hyppas. Lihtsalt see tunne, mida sa tunned kui lomp uue kuju v6tab ja igale poole laiali kargab, k6ikjale kuhu saab. Pritsib ta siis teisi märjaks v6i ainult enda jalgu. Enam ta lompidesse ei hyppa, kyll aga meeldib talle m6elda sellest, et ta saab neisse hypata. Alati kui ta ise tahab. Ja mitte keegi ei saa teda keelata, mitte kunagi.
# postitas evert : 12:43 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
